Vardamoor

tegelikult koon jälle salli

2012-01-31T09:56:00.001+01:00

Esimene pilt oli armas ja huvitav ja intrigeeriv, sestap hakaksin salaja kuduma IT foorumi kooskudumist: Sallimüsteerium. Seal on osalejad omad pildid ka üles pannud ning Ravelrys on ka näha, et usinasti kootakse.

Eile avaldus teine vihje. See polnud päris see, mida ootasin, aga tehnoloogiliselt huvitav siiski. Põikipidi külge kootud riba, nagu ma hallile peleriinile palmiku vahele kudusin. See salli oma on muidugi armsate pitsiliste lillekestega. Ma pole veel alustanud.
Lõngaks võtsin valge siidi-mohääri (Pronksi lõngapoest) mis jäi järele ajakirjale mohäärkleiti kududes. Ja nüüd peale teise vihje ilmumist olen ma enam kui veendunud, et ühevärviline lõng oli ainuke võimalik lahendus. Triibukad muudavad oma värvi suvalisel kohal ja üksikutel nähtutest on see mulle meeldinud.

Aga kudumise hetki pole palju. Eks sel nädalal see tunnike kuskil kindlasti leidub, aga enne tuleb kindad ära lõpetada. Piparkoogikindad, nagu poiss ütles. sest et on valge-pruuniga nagu sarnane või mis? Pöidlad on veel jäänud nüüd.

Knitty kindad

2012-01-25T15:02:00.000+01:00

Leidsin, et ilusad kindad on. Haarasin mõni aeg tagasi vardad nr 1,5 ühtede linnukestega kinnaste tarbeks ja seetõttu ei sünni niipea eriti midagi. Aga üks on valmis, algus teiselgi tehtud ja kaks korda olen juba harutanud ka.Nii et enne kevadet võib-olla...

On läinud aastad

2012-01-24T08:10:00.000+01:00

Vahepeal on möödunud see tähtis päev. 2004. aasta jaanuarist on säilinud selle blogi esimene postitus. Olid ajad.
Samas, ega see polnud niiväga esimene midagi, vähemalt pool või kolmveerand aastat tegin ma sedasama tollal populaarses Kolhoosis. Seda keskkonda vist polegi enam? Iga asi lõpeb ükskord otsa. No igastahes oli Vardamoori jagamiseruum vist eesti esimene käsitööblogi, vähemasti avalikult tollal küll ühtegi kuskil teada ei olnud. Nüüdseks on neid muidugi igasuguseid, igal pool ja üks parem kui teine. Kahjuks nö peavoolumeedia sedalaadi meediume suurt ei tunnusta, kui blogipidaja just EKA vm tähtsa asutusega seotud ei ole ja ka blogimaastiku hindamisel koduperenaise käsitööblogisid puudutatakse pigem iroonilise näitena. Käsitööajakirjandus elab ka kuidagi autsaideri elu, aga samas - on lahe, et elu on internetis ja selelst saavad osa need, kes seda vajavad. Ja need oskavad ka hinnata. Laiema avalikkuse harimise põld paraku on söötis ja ilmselt kulub veel paar põlvkonda naisi enne kui selles osas midagi muutub.

Aga blogi ongi ju rohkem enda jaoks. Või siiski? Eks ma olen ka vahel pettunud olnud, kui kommentaare üldse ei ole ega tule. Et kedagi ei huvita. Aeg edasi, siis ei huvita ennast ka varsti. 2003 oli tunne, et ma olengi ainuke imelik friik, eriti teisi käsitöölisi ei tundnud ju ka. Tasapisi tutvusime, on olnud muresid ja rõõme, upe- ja kukerpalle, suunamuutusi ja tagasipöördeid. Kuidagi on nii juhtunud, et kõikjal, igas grupis on vähemalt üks tuttav, kellele ka reaalis tere öelda, ehki ma ise nagu ei tunne end ühessegi õieti kuuluvat (a la foormite kaupa liigitumine või mingid kursused nagu rahvakunstiklubi või Käsitööga tööle). Ja isegi kui migi hetk nagu oleks, siis on tulnud tagasilöök ja kapseldumine. Ikka veel ei oska ma ka koduselt suhtuda foorumielusse, ma ei ela neis vaid sukeldun vahel harva ning tunnen allergiat sealse keelekasutuse vastu: hõikan siin teemas ka, piilun blogisse, teemaalgataja, kooskudumine tähtaja ja reeglite alusel... on need väljendid, mis tunduvad ebaloomulikud. Lisaks veel see, et kirjasõnas saavad enamik mõtteid kuidagi räigema tausta ja iga lugeja loeb omamoodi ega saa kõrvale ette kujutada inimese leebet hääletooni või olekut. Erinevad lastetoad ja huumorimeel, aga paraku on aeg-ajalt olnud väga vähe tolrerantsust või mõistmist.

Eks kapseldumine kajastub selleski blogis siin, vahepeal läks suur aur pisipojale (2005) ja kõik muu selle kõrval oligi tähtsusetu. Nüüd olen ise ka juba suureks kasvanud. Siia on jäänud ainult käsitöö, palju isiklikku kustutasin üks hetk hoopis ära.
Mingeid iseäralikult haaravaid käsitöiseid väljakutseid ei tunne enam. Vahepeal oli, see disaineri jooniste järgi asja väljamõtlemise projekt. Aga kuna see kõik sattus kokku ühe elu keeruliseima ajajärguga, siis ei saanud tollestki vast täit rõõmu tunda. Ja väljundi kvaliteet ei sõltunud ka minust, pigem tekitas see natuke meelehärmigi. Ehk on suurimaks väljakutseks praegu hoopis oma põhitööga hästi hakkama saamine, selle oskuse uuele tasandile viimine ja teooria (milles ma ju tugev olen) praktikasse rakendamise oskus. Atesteerimise eksam tuleks ära teha, teadmisi ja oskusi tuleb arendada.

Ja lapsed muidugi ka. Ühega tuleb ikka õppida õppima, teine tahab lihtsalt rääkida ja arutleda ja emotsiooni jagada, kolmanda keerulisimad ajad on veel ees. Ma ei saa põhjuseks tuua ka seda, et oh, majapidamise korrashoidmisega on palju vaeva ja selle kõrvalt ei jõuagi suurt midagi. Majapidamine on asi, mis toimib iseenesest. Üksvahe ma ju võisin ette kujutada, et oh, kus ma nüüd olen vinge käsitööline ja ihaleda selle tunnustuse järele. Tundub et see aeg on siiski pöördumatult möödas.

Keeks

2012-01-01T10:29:00.001+01:00

Kui seda keeksi mitte üle küpsetada, on ta tõesti hiigelhea. Ning kõlbab ka peale jõule, nääride ajal. Head uut aastat!

Mütsihooaeg

2011-12-30T09:49:00.001+01:00

Kõigepealt oli lõng. Karvane ja mõnus, Novita Teddy, sellist enam ei tehta. Vahepeal oli ta üks mummuline kaelus, aga viimasel ajal ma olen hakanud vanu mõttetuid asju või neid, mida millegipärast on mitu, üles harutama. Või siis poolikuid ümber mõtlema ja see oli just üks poolik mõte. Umbes sall, aga ehki ilus, ei sobinud õieti.

Mummuosa ma nüüd harutasin üles ja oh, kui palju lõnga sisaldavad mummud! Sellest sai üpris suure mütsi. Ma kudusin siis nii kaua, kui lõnga jätkus. Midagi lihtsat nagu palmikud.

Siis haarasid mütsi Erika kuldsed käed ja mingist suvalisest paelast sündis hetkega kaunis lilleõis. Ja nupulise mütsi pani ta ka hoopis teistmoodi, glamuurselt pähe

Aga valgele mütsile sobisid igasugused lisandid. See siin üks näide paljudest ja lõpuks läks ta välja ikkagi hoopis ootamatu prossise lisandiga. Nagu müts ise polekski juba lisand vaid kunstiteos.

Piparkoogid

2011-12-22T21:42:00.000+01:00

Starflower

2011-12-16T18:19:00.000+01:00

See Krentu loodud müts on geniaalne. Peale selle, et kulub vähekene paksu lõnga, on see suurepärane ilusa nööbi näitamise koht.

Soojad lumesõjakindad

2011-12-11T16:43:00.001+01:00

Vahepeal tuli juba korraks talv ja lumi ja selgelt, et oli vaja lumesõjakindaid. Ja selleks on villased ju head, kui nad on sellised mõnusalt tihedad. Mida eelmised ei olnud, aga nüüd need küll. Suures jaos on need nüüd bussisõidu ajal kootud, Tallinn-Tartu-Tallinn reisi ajal tervet paari valmis ei saanud, aga nii 80% küll.

Siin on nüüd üks paksem lõng (mingi vana suvakas) ja teine peenike (Drops Fabel). Peenike moodustab triibud. Kootud ruudud on aga nüüd aasalised, see siis on see soojustuskiht. Kahjuks ei oska ma veel neid aasu ikka nii kududa, et silmused tasased jääksid. Kui üks aas teha korraga, siis tuleb ilus, aga need, kus on kolm-neli rida ülestikku, need on kole krobelised.

Kudusin aasad nii, et samal real ka lõngakeerud teise silmusega läbi. Teine variant on , et kududa läbi alles teisel real, aga minu arust siis aas ei kinnitu korralikult. Pöidlale aasu ei teinud, see sai siis lihtsalt kärbemustakirjaline.

Ruudulised kindad

2011-12-04T15:06:00.000+01:00

Sellelt Mardilaadalt, kust kuue euroga käpikuid ei müüdud, ostsin ma oma suurele lapsele karvase mütsi. Mis oli hoopistükkis halli-lilla ja valge ruuduline. Väljastpoolt siis. Ma olin peaaegu kindel, et sellega sobivate ruuduliste kinnaste kudumine on palju raskem. Ja kirikinnaste kudumine võtab ika oluliselt rohkem aega, kui mulle seda antakse.

Aga ma ei saanud ju ka lihtsalt tavalisi kindaid teha, Randmeosa tuli teistmoodi, ka ülejäänu on sedamoodi, midamoodi ma pole varem teinud.

Kindlasti head kindad detsembrijalutuskäigule viimiseks. Detsember, kus pole lund ja orasepõld on sama roheline kui meie õuemuru vajab sellist õhukest kinnast - need said ju suht-koht ühekordsed.

Tänu pahempidistele ridadele paistavad parempidised ruudud vähe välja. Ja see pidigi nii minema, sest tüdruk arvas, et hall võiks olla valdav värv. Rahvusmustrilised kirikindad teen vist ikkagi ka ja mitte nii tumedaid.

4. detsember

2011-12-04T14:43:00.000+01:00

Piparkoogihooaeg

2011-12-02T20:47:00.000+01:00

Seekord nädalal lõpus kodu poole minnes jäi pood tee peale. Ja pood oli muidugi täis piparkooke. Ja nüüd ka juba piparkoogitainast. ma olen küll juba tellimuse sisse andnud nii Monikale, kui Reedale, et kui nad kogemustega taignasegajad neid suuri laare niikuinii teevad, siis prooviks ma sel aastal ka luksuslikumat kaupa ja ostaks mõne kilo taignameistrilt. No et kas on ka teise maitse või olemisega. Täna korjasin korvi poolekilose pätsikese. Mul on ikka varem häda olnud nede kleepuvusega, jäävad laua külge kinni ja ei ole üldse mõnus ei rullida ega vormida. Aga Monika ütles, et lihtsalt tuleb rohkem jahu panna lauale. Ja nii ongi.

Ning nii ma siis tükk aega mõtlesin, et kui väsinud ma täpselt olen. Ja kas ei peaks end kätte võtma, ütlema endale, et tegelikult ju ei ole. Ja saama lahti süütundest, sest oleks pidanud muidugi ujuma minema, või midagi sellist. Mitte mõtema küpsetamisele. Aga kuidas sa vaatad lapsele otsa ja ütled, et kullake, emme läheb hoopis kodust ära, selle asemel et mõnusalt piparkooke küpsetada.

Ei läinudki siis mujale kui otse kööki, panin pitsa ahju, segasin päev läbi kerkinud leivataigna kokku ja panin vormidesse kerkima ning siis kui söödud ka juba oli ja tee joodud, rullisin taigna lahti. Rullus küll, esimesel korral ma muidugi suutsin jahu-teema ära unustada ja olin sunnitud kõik kaunikujulised kaheksakannad (via Hobipunkt) , bussid ja vedurid juustunoaga laua küljest lahti kraapima ja uuesti vormima. Veel suurema jahuhulgaga.

Aga pärast oli mõnus. Keegi segama ka ei tulnud. Ja ma täitsa nautisin oma uusi piparkoogivorme ja ei teinud ühtegi südant, kuuske ega kuud. No nii vahelduse mõttes. See käpik oleks ilmselt ka täitsa tegija vorm, kui mõelda, kuas seda kaunistusmitrid kaunistaksid. Sest no minu glasuurimine, see ei oma küll erilist kunstilist väärtust. Käsi küll värises, ilmselt vastutusest. Või pole harjunud sellises asendis olema, ikkagi ilma klaviatuurita.

Glasuuri, tõsi, ostsin meelega seekord ainult valget ja selle doseerimises ei ole ma kuigi osav kunagi olnud. Kindlasti mitte nii nagu Proua Polkovnik, sest no selliseid piparkooke ma ei raatsiks mitte süüagi. Kuidagi ei suuda ma kunagi piisavalt pisikest auku sinna kilekotti teha. Tea, kas ta teeb seda nõelaga või kuida saab nii filigraanne olla. Õnneks saan ma veel harjutada, siis kui need imelised taignamäed mulle koju jõudma hakkavad

Lapsele muidugi sobisid kõik, mida rohkem glasuuri, seda parem. Ja esimesed jõudsid kõhtu juba enne kui viimased ülde glasuuri peale mõelda jõudsid.

Suss aknalauale

2011-11-27T09:33:00.000+01:00

Linnukesed mulle meeldivad. Need eriti: siin on masintikitud, imelised

20.november, -2 kraadi celsiust

2011-11-20T15:34:00.001+01:00

Novembrihommik sarnaneb muidugi õhtuga. Päike tõusis kesktaevasse ja puges pilve vahelt välja ju alles korraks keskpäeval. Aga halli, rohelise ja punase kontrast on siiski imeline. Kõrred olid valge härmatisega kaetud ja seda rohelisem tundus sammal vanal puul. Kaevust tulev vesi oli jääkülm.

Öö oli pime. Väga pime, kui mitte arvestada naabri väikest laternat majanurgal. Pilvede tõttu ei paistnud tähti. Masendav kui loomulikuks ma olen haknud pidama, et öösel on valge - tänu tänavalaternatele see ju on nii. Ja kui kole hirmus tundus mulle kunagi seal pime augustiöö. Mitte et ma oleks läinud praegu kontrollima, kas novembriöö on kuidagi valgem, aga ta siiski oli seda.

13.oktoober

2011-11-13T16:56:00.001+01:00

Viisime ühe tugitooli maale, et seal oleks mõnus end kerra kerida. Tool tundus väikeses toas nii suur, seal aga asetus õigesse taustsüsteemi ja sobis.
Tagasiteel ostsin krentu raamatu ja lugesin, lehitsesin ja meel liigutus. Mul on alati väike kahjutunne linna asutades, kõik jääb nagu maha ja pooleli. Seal aga oligi kirjas kõik see, miks see kahjutunne tekib. Mul ei ole siin õue peal kunagi õnnestunud näha rohkem kui kitse jälgi (jänesed ja rebased on siiski näole andnud) ja kuuske ka oma õuelt toomas ei käi, aga äkki kunagi siiski.
Küllap oleks ka pidanud neid otsuseid tegema varem, siis kui lapsed väikesed veel olid või sündimata. Nii et natuke nagu raamat kõigist neist, kes samast asjast unistavad. Unistusteraamat.

Muidugi nii tähenduslikku ja oma looga käsitööd kõik ei tee, aga seal oli igal oma legend ja mõte. Ehk suudaks isegi rohkem oma tegusid mõtestada, kuigi vahetevahel tunduvad kõik sõnad mõttetud. Nüüd sellest raamatust lugedes ma enam nii ei mõtle mõnda aega. Sest selles tundusid kõik laused olulised, midagi poleks saanud ära võtta või juurde panna. Kahjuks oli neid vähe, meeldivaid tekste peaks alati natuke rohkem olema.

Mulle nii meeldib lugeda inimeste ajaloolisest mälust, näiteks kui Signe kirjutab oma vanaemast või muust sellisest, siis meenuvad omadki vanaema-hetked. Tekivad omad seosed. Krentu kirjutas rootsi keelest, mina aga mõtlesin kohe oma tädi aino peale, keda ma vast mullu kuulsin esimest korda rootsi keelt rääkimas, see oli nii ilus ja vaba (ja ehki temal ei ole ju noarootsi ega rootsiga ometi mingit seost). Aga haapsalus seda usinasti õpitakse ja õpetatakse. Ja kellele ei meeldiks, et teistele meeldivad samad asjad, Haapsalu linn näiteks. Ja tahtmine neid hetki natuke rohkem jäädvustadam neid olulisi hetki ja ilusaid tundeid, mis knagi mälestusteks saavad. Et miks mitte kohe, praegu.

Hall peleriin

2011-11-02T20:14:00.000+01:00

Hea Ira laenas oma kauneid õlgu peleriini pildistamiseks. Selgub, et kanda saab mitut moodi ja mahub ka mantli alla, kui selja ja õla pealt seniks üles salliks keerata.

Näiteks kui talviseks peoks on õhukene pidukleit ja tahaks midagi sooja peale, siis vist sobib hästi.Teatri ülemisele rõdule ka, seal on külm tuul.

Aga kui on lihtsalt külm, on see ka väga hea ja soe kehakate. Läpakas soojendab põlvi, õlgu aga peleriin.

Kootud siidisegu Austermann Barkarole lõngast. Vardad nr 2,5. Muster omaloominguline.

29 oktoober

2011-10-29T19:49:00.000+02:00

Mingi müts

2011-10-26T23:04:00.001+02:00

Hullult oli vaja mütsi. Vahepal olid ikka täitsa talvised ilmad ju, kohe-kohe oleks pidanud lumi tulema.Tuul puhus, puud paindusid. Harutasin ja kudusin, kudusin ja harutasin, aga ikka tuli välja heegeldatud müts. Samasugune nupuline, nagu muud ei oskakski heegeldada. Tegelikult muidugi on seekord ikka rohkem barett

Ilus helesinine.

Lõng on Fonty angora, peenike, karvane, pehme ja siidine. Võtsin kolmekordse ja heegeldasin nr 5 heegelnõelaga. Skeem on mõni aasta tagasi Käsitöös ilmunu tuletis. Paksud ja kohevad kahekordsetest sammastest nupud vahelduvad kinnissilmustega ja järgmise rea nupud kinnituvad eelmise nupurea vahekohtadesse. Toona ajakirjas oli teisest lõngast, mis ei loonud sellist kergust ja kohevaid nuppe. Ikka pehme, kohev ja kerge lõng peab olema. Serva jaoks heegeldasin poolsambaid üle kahe rea, st mitte nagu tavaliselt vaid topelt, nii tuli paksem ja tugevam serv ja pind on ka huvitavam, nagu polekski heegeldatud.

3 eelmise nädala seepi

2011-10-21T20:36:00.000+02:00

sellest triibulisest pikemalt siin seebiblogis

Lõhnad: apelsin, vanilje, kaneel. Rohelise-sinises aga basiilik laimiga. Sisu kõigil ühesugune hea. Ühevärvilise sees on ka surnumere muda, et oleks hea.
Järgneval nädalal lubasin kolmapäeval näidata, kuidas ma samadest koostisosadest huulepulki teen. Siin salongis. Eks me näe.

8. oktoober

2011-10-08T18:40:00.000+02:00

Lipsuga

2011-10-03T18:47:00.004+02:00

Ühel päeval käisin ringi lipsuga.

Inspireerusin siit: Pinterest aga mul nagu polnukski ühtegi sobivat nööpi kodus.

Elu esimene toorjuustu-pirnikook

2011-10-01T18:47:00.000+02:00

Täna tuli juhuslikult välja üks väga-väga hea kook.

Taignasse panin 3 hästi vahustatud muna + maitseks teelusikas vaniljesuhkrut ja magusaks pool klaasi suhkrut. Segasin juurde purgi farmi toorjuustu (küpsetamise oma), pool pakki vaarika-joogijogurtit ja pool klaasi jahu. Kõik vahustasin mikseriga segamini ja panin võiga määritud ja mannaga vooerdatud lahtikäivasse koogivormi. Mul on selline sügavam, ja see on väga hea, sest kook kerkis ikka meeletult kõrgeks. Enne ahju panemist (175 kraadi, alumisel siinil, 1,5 tundi) surusin taignasse pirnitükke nii palju kui mahtus.

Ma pole enne kunagi pirnikooki teinud. Pole nii palju pirne käes olnud. Ja see on viga vist, sest pirn sobis selelse kooslusesse ikka väga hästi. Küllap valge kaar sobiks ka, aga ikkagi esimene kord.

Tiiu, Tiiu

2011-09-30T21:54:00.003+02:00

Ostsin uue ajakirja Tiiu. Jha, keegi tasuta ei pakkunud, tuli osta. Üks ajend oli kindlasti see ka, et seal on väike kupongike, millega saab ühe toreda tikkimisraamatu vähe madalama hinnaga osta ja kuna ma seda niikuinii plaanisin teha, siis miks ka mitte. Ehki kupongi ajakirjast välja lõikamine on nii loomuvastane. Seal on kolm kupongi veel, aga mu meelest viimati olid need raamatud ka ilma kupongita alla hinnatud Apollos.

Mis asi see küll on, mingi standardmudel või makett, millest eristuda ei tohi, et kõik, no ikka absoluutselt kõik ajakirjad peavad olema kellegi suure näopildiga. Või lapsepildiga. Või maja ja aiapildiga ning siis servad kirjult sisupealkirju täis. Nagu hiljutine uus ajakiri Psühholoogia, samamoodi vaatad aga, et näh, järjekordne mingi naistekas (eks ta ole ka, tegelikult ju), ajad vaat et stiili ja annega segaminigi. Pealkirja šrift on tiba erinev, aga see on ka kõik. Ja kaaneprsoonid on ju aastast aastasse samad. Ma olen pea kindel, et vähemalt Helgi Sallo on küll vähemalt tuhat korda kaanel olnud erinevatel väljaannetel. Et see Eesti ka nii väike ja toredaid kaant väärivaid iskuid siis nii vähe.
Aga väärib märkimist küll, et see tekst, mille Anne Veesaar oli Helgi Sallost kirjutanud, oli küll mõnus. Teistmoodi. Muidu on enamasti ühe toimetaja malli järgi seesugused persoonilood. Ma tean, ma loen iga kuu mitu ajakirja kaanest kaaneni läbi ja vabadel hetkedel vanu ka uuesti üle. Siin oli ikka tohutult isikupära sees. Kas meelega või kogemata, aga oli. Ja see oli hea, et seda ära ei olnud toimetatud. Maire Aunaste võiks ka kirjutada midagi, tema tekstid Maalehes on mul selged lemmikud. Ta ka kirjutab palju parmeini kui saateid teeb.

Aga edasi läks kuidagi vana rada pidi ikka. Peale selle muidugi, et materjal ei ole läikpaber ja kujundus on ka natuke teistsugune, kuidagi lihtsam, kuidagi teistmoodi, kodusem. Mind alati aga häirib, et kui hakkan nagu midagi lugema, sis viuhti on artikkel juba läbi enne kui jõuad arugi saada. Nii ka siin. Naljalt ikka pikemat asja ei leia, ja selles lühemas on üritatud ka kõik asjad kiiresti ära öelda. Nagu ka ajakirjas - kõike on, palju on, hirm jällegi, et ei tea, kas järgmistesse numbritesse ka midagi head jätkub. Ses mõttes, et uut - mitte seda, mis igal pool mujal juba ka on ja on varem olnud. Tiiu lugeja ilmselgelt ei loe ju ajakirju elus esimest korda, on varem läbi töötatud ja üle elatud ka E, A/S ja teised.

Retseptiosakond on siin vähe pikem ja sisukam vist, see matt paber teeb toidupildid mu jaoks kuidagi armsaks ja gruusia ürtide lehekülge ma enne ei märganudki, aga tundub huvitav. Moodi on ikka ka, aga seda, millist määret tuleb vanainimesel endale mokale määrida, seda osa nagu ei hakanudki silma. Õnneks.
Käsitööd võib teha - on imelised ristpistemustrid taga lõpus eraldi. Ja siis veel nipet-näpet ning üleskutse saata oma käsitööprojekt - foto ja valmistamisõpetus. Kaks parimat avaldatakse ajakirjas. Ainult kaks? või igas ajakirjas kaks?
Pole paha. Jalust just ei rabanud, aga külmaks ka üldse ei jäta. Ilmselt võtan järgmise numbri ka. aga nimi oleks ikka võinud Maret olla küll.

Lähivaates

2011-08-31T15:35:00.000+02:00

Niimoodi tundub täitsa kena see tribuline peenike vilane lõng. Mõned küll on kurtnud, et ee aade lõnga ühekordne ei kannata ingit kriitikat, aga ma selel toki puhul küll ei kurtnuks. Kannatas nii vanainimese käsitsi kerasse kerimist kui ka kudumist. Jätkukohti sees ei olnud ja neid imeõhukesi, sõnadega koos seisvaid kohti samuti mitte.

Oluliselt vähem kui kunst

2011-08-29T15:34:00.000+02:00

Selle kampsuni lugu sai alguse juba paar aastat tagasi, kui kohtusin Käsitöö peatoimetajaga ja temal oli idee, et kuidas oleks, kui keegi kooks natuke kunstniku joonise järgi. Kunstnkuks siis Cris Vagiström. Crisil oli kaasas mitu joonistatud asja. Esiteks sini-valge triibuline komplekt mehele, naisele ja pisipojale. See saigi kõige varem valmis. Paabulinnukomplekt, kuhu pidi kuuluma kleit, seelik ja pluus sai Kaiga koostöös valmis järgmisena ja ilmus lõpuks ka 2011 kevadepoole. Ajakirjaversioonis ei ilmunud seelikule küll seda kaharat alusseelikut, mis algse plaani järgi pidi nii seeliku kui kleidi ilusaks ja huvitavaks muutma ja rõhutama pitsimustrit ja lõiget.
Viimane asi oli geomeetriline kleit. Millest mul ka pilti pole, aga nüüd ilmus seegi. Vaat siin ei suutnud ma vist piisavalt enam kunstniku ideega kaasa minna ja ei kudunud seda kollase-musta-oranzina ning triibulisena. Rikkusin idee. Poes lõngavalimise hetkel ei olnud sobivaid lõngu ka. Ma ei tahtnud seda teha villasest vaid kergest mohäärist, selle värvivalik aga ei osutunud nii rikkalikuks, kui oleks oodanud. Kuid tagasihoidlik pruuni kooslus on ometigi kantav ja puha. Loodetavasti. Ja energilismad inimsed võivad sele kududa ka energilisemate värvidega. Õlandid tuleb kindlasti õlaõmblusele alla panna, muidu krooge ei hoia.

lilled kotis

2011-08-25T22:42:00.000+02:00

Heegeldatud lillekesed peavad ometi millekski saama ka, peale selle, et nad on pidevalt kena lauakaunistus.
Siin ma alustasin ühte sorti lilledega ja lõpetasin muidugi sellega, et ikka on erinevad kõik. Mingit soliidses värvigammas rahulikku kotti ei tulnud. Ma algul mõtlesin sellist klassikalist, isegi klapiga ja nagu väärikat eakohast kotti. Aga ei tulnud kuidagi. Peale otsust, et tuleb siiski seesama, selgus, et ma olen ikka endiselt koba selles va voodri õmblemises. Ingrid aitas, ja tegi isegi trukiga taskud sisse, ilusatest pikkadest ja täpselt parasjagu üle õla käivatest rihmadest rääkimata. Ma ei peagi ju päris kõike ise oskama?

Augustikuu pitsipostitus

2011-08-20T13:51:00.000+02:00

Ehki ma sel aastal Haapsalu salipäeval ja võistlusel järjekordselt ei osalenud, igasugustel erinevatel põhjustel, kodu- ja meelerahu huvides, siis pitsiga kokkupuude oli ikkagi. Küpseks sai üks suur rätik "Jaanuar 1982" Linda Elgase raamatust "Haapsalu Rätikud". Selles on kõik rätikud tähistatud mitte mingi laululise või luulelise nime vaid lakoonilise kuu ja aastaga.
Olgu remargi korras öeldud, et selle rariteetse tähtteose sain ma auhinnaks 2008. aastal sallikudumisvõistluse esikoha eest ning samuti sellele eelnenud aastal, kuid siis lihtsalt osavõtu suveniirina. aga kudumiseni jõudsin alles nüüd.
Lääne elu kirjutab aga sallivõistlusest nii lakooniliselt ja veebiväljaandes pole pilte ega midagi.

Rätt reisis Itaaliasse ja saigi tänu sellele vist valmis kiiremini kui aastaga. Või kahega. Ravelry andmetel alustasin sellel aastal veebruaris. Eks need esimesed read olid vardal vist ikka juba varemgi, aga ma ei saanud kuidagi endaga kokkuleppele, kas teha täpselt mustri järgi või siis mitte. Ja kui, siis millise. Sest rätimustreid seal ju ikka on. Sestap eelmine, must rätt vist enne valmis saigi, tollega oli lihtsam valikuid teha.

Ja nii saigi algusesse natuke rohkem nuppe, kui vaja oli. Rätik on tõeliselt suur, suurest voodist jätkus vaevalt, et teda sirutada.

Materjaliks peenike kahekordne Leedu villane lõng jämeduses 2/28. See peenikene ämblikuvõrgu materjal. Naturaalvalge.

Itaalias käis ka üks teine pitsikudum, aga kas sellest saab sall või rätt, pole veel otsustatud. Pooleliolev muster on Greta Garbo

Jaki sünd

2011-08-18T22:53:00.001+02:00

Kõigepealt oli raamat ja siis lõng ja kudusin ja kudusin. Tegelikult pidid see tulema selline ilus: nagu see. aga lõpuks taipasin ma siis ka selga proovida. Lai oli. Ehki oli proovilapp ja oli lõige ja õpetus ka. Isegi mulle oli lai. Ja siis jäi poolikute asjade sisse seisma, päris tükiks ajaks. Suvi tuli ka vahepeal peale. Aga nüüd paistab nagu jälle sügise poole kippuvat. Viinistu vildilaagrist oli mul meeles see imeline efekt, kuidas natukene rullides ja nühkides asi lihtsalt väiksemaks vanub. Ainult et lahti harutada seda asja polnud mitte mingit tahtmist. Koos rulli keeerata ma aga väga ei tihanud, kes teab, mis pidi ta seal siis muutub. Läks tervelt pesumasinasse. Kergele pesule, 40 kraadi sisse. Lihtsalt, et mis ta ikka niisama seisab, suur töö tehtud. Parajaks vanuski. Mispeale ma otsustasin antuke punast ka lisada serva.

olulised otsused on siiski tegemata. Kas nööbid või haagid. Ja millised. Kaugvaates selgus ka, et seda punast tuleb veel panna, natuke konksukesi, võibolla ka mõni väät ja pung juurde. Ja äkki isegi vooderdada. Aga muidu on olemas. Isegi nood pikad silmused paistavad koepinnas pärast vanutamist. Ja polegi see kraega plaanitud kehakate vaid midagi täiesti teistmoodi.

Ei oska ma õpetuste järgi kududa, ei oska.

20.augusti künnisel

2011-08-18T15:32:00.000+02:00

Prossideks. Tegime neid muidugi rohkem. Ja kahte ühesugust ei ole. Kollektsiooniga saab tutvuda salongis "Teeme teistmoodi".

Aegna

2011-08-17T23:13:00.000+02:00

2008. aasta oktoobris ilmus trükist Robert Nermani raamat “Aegna”. Ligi kaheaastase töö tulemusena valmis 311-leheküljeline sisutihe trükis. Sel aastal sain ma selle sünnipäevakingiks. Ikkagi on lõpuks jõudnud inimeste teadvusesse minu seesuguste raamatute huvi.
Hea raamat oli, esimene pool täis sõjaajalugu, Tallinna kaitsmist ja muud. ashju, mida tavaliselt ei tea või tead kobamisi ja aimamisi. Tükike siit, teine sealt. Sain muuhulgas teada, et vist enamik kahureid, mis mööda linna laiali - raamatukogu ees ja ohvitseride kasiino ees, need on tegelikult pärit Aegnalt. Ja veel palju huvitavat, sest minu isiklik side selle saarega ju päris puudub. aga käikse seal tänapäevaögi ju suht tihedalt.
Nüüd vaatasin, et tuleks soetada ka Lilleküla ajalugu, värske ja ilus trükis oli riiulisse ilmunud. Ma lähen vist homme raamatupoodi.

Õlist ja tomatitest ja seebist

2011-08-16T08:37:00.001+02:00

Ei oska midagi oma tomatihunnikuga nüüd peale hakata. Nende kaasatoodud päikesekuivatatutega. Kas nad seisavad niisama või peaks panema purki õli sisse. Või sügavkülma. Kuskilt lugesin, et sügavkülma võib panna, panin väikese natukese. Ega sinna palju ei mahu, kõige muu jaoks peab ju ka ruumi jääma. Ja õli ju on, nii et võib vist küll. Samas tahaks hoopis teha neist midagi veel. Kogemata ostsin poest pärmi, mitte lehttainast ja nii palju, et jätkus kõigeks. Panin siis kodujuustu, oliivid ja pk tomatid pirukasse. Ja pärast küpsetasin veel ühe leiva ka sama sisuga, ilma juustuta küll. Soolane sai. Või olen ma lihtsalt magedamate maitsetega harjunud. Tomatid on muidugi soolased ka. Teised ei julge seda leiba süüagi siin.
Õlihunnikut omada on aga lahe. Tegin kohe ühe suure kamaka šokolaadiseepi sellest (kakaovõi ja palmirasvaga), omal süda tilkus verd - miline raiskamine. Extra virgin ju ometigi. Küllap see peaks ikka tomatite säilitamiseks ka kõlbama. Ja siis lugesin uuesti üle GUSTO raamatust oliiviõli peatüki. Kus kirjutati, et tänapäeval on enamasti kõik itaalias müüdavad õlid ikkagi veel lõuna poolt sisse toodud ja etiktil pole mitte, et toodetud itaalias vaid et villitud-pakendatud seal. Kontrollisin, selle kanistri peal seda pole, on kohaliku konsortsiumi aadress. aga tootmise või villimise kohta täpselt teada ei saanudki. Ja kas see ongi üldse tähtis?

See pildipäts on muidugi mõista seep, mitte leib. leib oli tumedam ja pealt sile. Nagu leib ikka.

Lahti lõigatud seebis on kenasti näha ohtrad šokolaadiviirud.

Ja need aimatavad oranžid täpikesed seal sees on mangopulber. Leidsin ühe karbi põhjast kivistunud jäänused. Jahvatasin kohviveskis pulbriks taas, no nii nagu ta algselt oli. Segasin õliga pastaks ja pärast seebimassi sisse. sama õli, mis seebiretseptis ette nähtud oli, ei võtnud midagi eraldi. Varasemad kogemused manopulbriga räägivad head, kerge kooriv toime, natuke vitamiine. KOllane värv oli aga originaalis juba alguses. Eks ta muutub pikkamööda tibake heledamaks, aga see õli ei olnud roheline ega pruun, vaid kollakas.

Ma käisin vahepeal ära

2011-08-14T22:50:00.001+02:00

juulikuu on lühike

2011-07-25T08:07:00.002+02:00

IMG_2463,
originally uploaded by Vardamoor.

aga igas keras on mitu-mitu meetrit heegelniiti. Motiivid ei ole minu heegeldatud, küll aga heegeldan nad teiste omasuguste ja tiba erinevatega omavahel kokku, etasjast saaks üks pikem vest.

Mangotort sünnipäevaks

2011-07-14T08:40:00.000+02:00

põhi 200 g küpsiseid
80 g võid

täidis: 3 dl mangopüreed (kompott)
3/4 dl suhkrut
2 dl nat jogurtit
2 dl vahukoort
2 muna
1 sirunimahl
6 tl zelatiini

Purusta küpsised ja sega sulat. võiga. suru lahtikäiva koogivormi põhja, pane külma.
Täidis: eralda munakollased valgetest ja vahusta valged suhkruga. Lisa mangopüree ja sidrunimahl. Sega juurde jogurt, paisuta zelatiin 6 spl veel. Sulata, jahuta ja vala mangokreemi hulka. Lisa vahustatud koor kreemile. Vimasena lisa tugevaks vahuks klpoitud munavalged.
Kalla vormi küpsisepuru peale ja lase 1 öö külmkapis tarretuda.

allikas: Selveri koogikalender 2002, targu alles hoitud

Keskaja päev

2011-07-13T10:49:00.000+02:00

Selleaastastel keskajapäevadel olin seebiemand. Näitasin kuidas ma seepi teen ning keetsin koos soovijatega imelist palsamit. See taimerasvadest ja õlidest võie ravib nahahädasid, muidugi mitte ühe korraga, ikka järjepideval kasutamisel. Kasutasin pisut ka erinevaid eeterlikke õlisid - sidrunhein, basiilik, laim, ylang-ylang, sest inimesed otsustavad selliste asjade meeldivuse ikka oma ninaga. sul võib seal võide sees ju kõike olla, aga kui lõhn on vastik, siis ikka peale ei määri.

Seebid olid savi ja mudalisandiga, lihtsad. Seebi valmistamsie protsess kahjuks ei tooda erilist actionit ja ei sisusta tervet päeva, sestap torkisin ajaveeteks mõnele seebile nõelaga kasukad selga (keskajal seda vaevalt et tehti, ega pesemine jms polnud tollal üldse eriti populaarsed tegevused). Need osteti mult kohe ära, nii et endale tuli kodus juurde teha.

Minu ilus aed

2011-07-11T11:40:00.001+02:00

Praegu on just see kõige kõige ilusam aeg. Kõik õitseb. Ja on lihtsalt ilus

me heegeldasime

2011-07-02T20:37:00.001+02:00

Mul on vaja ju tekk pühapäevaks natuke suuremaks saada. Et mahuks lauluväljaku nõlvale mitmekesi pidu vaatama. Veel kolm lillekeston vaja külge panna, siis on selleks korraks olemas.

Pirukad

2011-07-01T06:32:00.000+02:00

Palava ilmaga ei saa sooja sööki teha. Esiteks ei taha seda keegi ja teiseks - pliit kütab toa palavaks. Ja see on seda ju niigi. Sestap peab leppima pirukapildiga. Kuuseriisika ja porgandi ampsud ja viineripirukad tavallise pärmi-lehttaigna peal. Seekordne Härmavilja taigen oli rohkem nagu pärmi- j aoluliselt vähem lehttaigna mooodi. Ma muidugi rullisin seda õhemaks ka.

Porgandipiruka täidises on keedumuna, keeduporgand, muskaatpähkel. Kuuseriisikad on Märjamaa mullused, omas mahlas.

Linane

2011-06-29T17:42:00.001+02:00

Ma olen ammu tahtnud teha ühte laudlina. Nüüd tegin algust, set suure lilleheegeldamise kõrval oli siiski tahtmine heegeldada midagi, millesse ei pea pidevalt kääre sisse lööma. Et lõnga katkestada. Linane tuleb ühest suurest poolist ja lina saab ilmselt suur. laudlina aga peab sobima terrassil peetavale suvelauale. Selle laua roheline Pinotex kate on parasjagu kenaks kulunud, aeg on teda õilistanud. Mingi hetk oli küll tunne, et äkki peaks uue aiamööbli ostma, eriti kui peale katusevaringut pikk pink kehavigastusi sai. aga nüüd on uus katus ja pingile pani leks ise uue jala alla, keeras laua kruvid tihedasti kinni ja ma arvan, et need on paremad kui kunagi varem.

Terrass aga on üldse hea asi, üks parimaid, ainult, et metsviinapuu, mis teda kaunistab, tahab oma noori poegi igast praost välja ajada. Nii armsad noored lehekesed.

Jaanipäeval

2011-06-25T17:08:00.000+02:00

Pitsi, palju pitsi.

läks nädal mööda

2011-06-17T19:34:00.000+02:00

Sellel pildil on näha see armas lilletekk, mille peal ma Kooskudumisepäeval istusin. Ta on praegu veel väike ja kasvab pidevalt õhtuti natuke suuremaks. Imeliselt lummavad lilled on. Lugedes Krentu vaimsutust aafrika lilledest tuligi meelde, et ilusat pilti sin blogis neist ju veel polegi. Praegu see veel kasvab natuke pidevalt suuremaks. Unistustes on tegemist ilusa piknikutekiga. Sorisin Raverlys ka, siin on nö lille alguse kohta huvitavat lugemist ja miljoneid valmis lilli, üks ilusam kui teine. Ja siin samuti, ehki tiba vähem küll. Kui värvikombinatsioone vaadata, siis on väga palju väga erinevaid lahendusi. Siiani meeldib mulle mu enda türkiis roosa ja rohelisega väga, aga ka pruuni-punasega lilled on valmissaanud kotina väga šefid, sest osa on rohkem pruunid. Päris kirjuid, et iga ring on ise värvi, ma polegi teinud ja see nagu läheks liiga kirjuks kätte ka. Aga valge taustaga , nii et iga lill on ise värvi, see mulle väga meeldib. Proovisin tumedaga ka, aga kuidagi sünge tundus. Need pildid tegi Kaisukas. Kaelakee tegi tütar, mulle väga meeldib.

KIP - nagu kaks tilka vett

2011-06-11T20:21:00.002+02:00

KIP on ikka igal aastal isemoodi, ehki kui vaatad, siis nagu oleks sarnane. Palju naeru ja rõõmsaid kuduhulle, lõpmatu jutuvada, mõned on igal aastal samad (no nagu mina ja Tiina näiteks), teised vahelduvad teatud intervallidega või asenduvad uutega (Ülle). Ja mõned hoopis heegeldavad, nagu Muhv ja Marianne. Tullakse jalgrataste(Kaisukas)ja lapsevankritega (Tiina), sünnipäeval või teel kokkutulekule (Tiiu). Kootakse linast (Anna), villast (Terje) ja puuvillast (Veronika) lõnga. Kantakse omatehtud kudumeid (Mannike). Ja on inimesi, kelle nägu on tuttav aga nimi meelde ei tule (X). Ilm on igal aastal täiesti erinev, seekord näiteks oli soe suveilm ja pidi puie varju pugema. Ka sel aastal ei jätnud välismaalased (1 Hollandlanna ei läinudki Kihnu!) Tammsaare parki väisamata, kugi ajakirjandust ja televisiooni erinevalt mullusest, ei olnud. See polegi oluline. Minu meelest on oluline, et sellest teadsid need inimesed, kes tahtsid sinna tulla. Ja et nad tulid ja olid ja tundsid end hästi. Anna tegi pilti ja Veronika ka.

Harjutused nõelale

2011-06-09T18:38:00.000+02:00

Susse ma viltinud ei ole. Märgviltimine on piirdunud ühe kübara, kahe koti ning pisukese nunovildikatsetusega. Seepi olen ka vildi sisse peitnud, aga selle puhul tundus ka nõelaga torkimine asjalikum, vähem vahtu ja rohkem asja.

Aga tikkida võib neile küll. Erika juures, Teeme Teistmoodi salongis. Aga juulikuus läheb ta ära puhkama..

wwwkipday - inimesed on ilusad ja head

2011-06-08T17:32:00.000+02:00

Ülemaailmse avalikult kudumise päeva algatas 2005 aastal Danielle Landes. Selle eesmärgiks oli tuua „seni nurgas üksinda sukka kudunud” kudujad kokku ning nautida üksteise seltskonda.
Inimesed võivad aastaid üksteise kõrval elada, ja elavadki, isegi Eestis, kus on nii vähe inimesi, ega tea, et neil on ühesugused hobid. Sellel päeval aga tullaksegi välja ning kohtutakse endasugustega.

See päev on ainulaadne, sest ühel ja samal ajal on terve maailm täis inimesi varrastega. Üritusi organiseerivad vabatahtlikud. Ja mitte sellepärast, et peab, vaid seepärast, et nad tahavad seda teha. Nad võivad, aga ei pea olema seotud ühegi kommertsorganisatsiooniga. Kodanikuühiskond?

Selle päeva üritustega on varem püütud avalikkusele näidata, et mitte ainult vanaemad ei koo. Kuid ilma nende pärandi ja oskuste edasiandmiseta ei oleks me nii suur käsitöörahvas. Eesti kuduinimesed on uhked, et meil on väärikas kudu-ajalugu, -traditsioonid ja -kirjaoskus. Üle maailma kasutatakse kudumist teraapiavormina, mediteerimisvahendi ja enesehinnagu tõstjana - seda aga on inimestel alati väga vaja. Ka eestlastel. Lisaks veel kokkukuuluvus, küünarnuki- ja meeskonnatunne. Õnneks ei kaasne üritusega kohustusi.

Rahvusvahelise kooskudumise päevaga tahavad kokkutulnud näidata, et kudumine on sotsiaalne tegevus ja ühendab inimesi. On eestiski tuhandeid (kas keegi on kunagi selle jõu üle lugenud?) käsitööblogipidajaid, foorumielanikke, käsitööringe, üksikuid uitajaid ja vabu hingi kes omavahel tavaliselt kokku ei saa. Sest ühendav link puudub. Kõik ei tahagi, aga võimalus on.
Rääkimata avaliku elu tegelastest, kes vahel meedias avaldavad oma hobi, tagasihoidlikult nagu piinlikkust tundes. Nii Viire Valdmaa, Merca, Helin-Mari Arder kui Siiri Sisask on oodatud. Ja kõik teised.

Olgu see nagu väike kudu-laulupidu.

2005. aastal oli www.wwwkipday.com kaudu registreeritud kudukokkutulekuid üle maailma umbes 25, järgmisel 2006. aastal kooti koos üle 70 kohas, 2007. aastal kasvas registreeritud ürituste arv juba 200-ni. Kui 2008. ja 2009 aastal oli pidutsemiskohti juba ligi 800, siis tõenäoliselt kasvab see number 2011. aastal veelgi.

Eestis on juba registreeritud kooskudumise päeva üritusi Kihnus, Hiiumaal, Läänemaal, Tartus ja Tallinnas (Tammsaare park).

Sel aastal tähistatakse selle algatuse 5. aastapäeva. Varasematel aastatel on Eesti kudujatega ühinenud välismaiseid kudujaid Hollandist, Taanist, Saksamaalt.

Kõik, kes oskavad või tahavad osata kududa, kohtuda sarnaste huvidega inimestega ja saada kinnitust, et Eesti on käsitööriik, inimesed on ilusad ja head ning maailm on täis üllatusi, on oodatud 11. juunil 2011 kl 11 Tallinnas Tammsaare Pargis (Tammsaare ja Estonia vahelisel rohualal) sõbralikule kudupiknikule.

Ja infot saab juurde ning jagada ka siin, ja siin

Icarus

2011-06-06T21:44:00.020+02:00

Seda rätti hakkasin ma Raverly andmetel kuduma juba aastal 2006. Kui muster ajakirjas Interweave knits ilmus. Kuna ta oli ikka kohutavalt igav kudumine ja üldse edasi ei läinud, vardad ka na peenikesed, 2 mm, siis pidi valmimine ootama kuni selle aastani. Vahepeal harutasin poolest üles, sest olin seitsme silmuse asemel pikiridasid kuue silmusega kudunud. Nagu seal mingit vahet oleks.

Lõng muidugi on hea, üks parimaid. Wetterof, Silvia, mille kord Signe käest vahetuskaubana sain. Aga kera osutus väikeseks ja enne otsustavat lõppu jäi ka äärepits seisma, sest sinna ikka mingit muud lõnga juurde panna olnuks patt. Ja puudu jäi muidugi vaid natuke, nii viimase sabasule otsast. Ma juba kaalutlesin üles harutamist ja räti suuruse vähendamist. Aga ootamatult tuli teade, et Signel on seda lõnga kodus veel. Enne oli lahke inimene minu palvel juba Helsingiski lõngapoes käinud, või vähemalt Helsingis mõttega seda sealt leida. Muidugi ei leidnud. Siis oli küll kahjumeel, sest no nii suure kadalipu läbinud kudum võiks ju ikkagi ükskord valmis saada. Korra ma ju olin juba harutanud.
Lõpuks sai rätt ikka piisvalt pika siruulatuse, et väärida oma nime. Nüüd on lõnga muidugi natuke üle, peaaegu ühe vähema või rohkemate aukudega salli jagu. Pildistas jällegi Helen.

kingituseks alati

2011-06-03T21:20:00.001+02:00

Kudusin selle salli ülemullu sünnipäevakingituseks. Tol suvel sattusime juhuslikult Haapsalus sallimuuseumisse ja juurdlesime, milline on kõige ilusam sallimuster. Ja õnneks jäi mulle meelde ka, et garbo muster. Slles on midagi kolmekümnendatest ja vist natuke on selles rohkem suursugusust. Aga kuna tollal ei olnud sda mustrit müügil ei ühes ega teises äris ja rohkem kohti neid polnud ka, siis ost jäi ära. Paari teistsuguse mustriga salli sai isegi õlgadele proovitud, aga no ei olnud need õiged. Ehki eks oleks suht odavalt kätte saanud ju küll.

Ja siis järgmisel korral oli linnas sallipäev ja letid sallidest lookas. Isegi üks Garbo mustriga oli. Aga mina olin rahatu. Ja tegelikult muidugi tulnuks see mul endal kududa. Aga ma jälle ei raatsi oma kätetööd nii odavalt ära anda, sestap oli meil soovijaga suht raske ühist hinda leida.

Aga kingituseks alati. Väheke jämedam lõng kui tavaliselt ja saigi sünnipäevaks valmis.

Muster: Greta Garbo Lõng:Smyrna Platinum vardad nr 3

Nüüd sattus hea võimalus see suur ilu ka pildile panna.
Pildistas: Helen Vaher

Meie koer

2011-06-03T06:41:00.000+02:00

pilt: koerafotograafilt. Soovitan kõigile
Sort: tiigerbokser. Sündinud Tartus

Lilled öös

2011-05-26T21:35:00.001+02:00

Mis juhtub, kui leiad kodust hulgaliselt mingeid värvilisi puuvillase lõnga jääke, on näha sellel pildil. Sünnib palju erinevat värvi lilli. See on hetkel muidugi vaid murdosa nendest, mis kõik üheks tekiks peavad saama. Ja mitte ainult jäägid ei läinud käiku, harutasin üles ka mingid ammustest aegadest seisma jäänud lapsemütsihunnikud. Need koledamad, mida keegi laadal osta ei tahtnud omal ajal. Kõiki ei raatsinud, muidugi. Mõned ilusamad ja armsamad on ikka alles veel ka ja ootavad ma ei tea mida. Mingit sorti heategevuslainet võib-olla. Või head ideevälgatust. Kuid samas, kui mul ikka kange vajadus valge lõnga järele tekib, sis saab sealt materjali. Kõike saab ju taaskasutada.
Sedasorti motiive nimetatakse millegipärast aafrika lilledeks.
Algus oli selline nagu siin

Siis tundus, et sinist on liiga palju ja teis värve liiga vähe. Hetkel on sinine jälle vaeslapse ossa jäänud, nii et pigem tuleb selline ühtlaselt kirju. Värvitoone on õnneks nii palju erinevaid, et ühte värvi lilli üksteise kõrvale ei pea panema.

Minu esimesed lillekesed

2011-05-15T09:13:00.000+02:00

Kõigile tuli suureks üllatuseks, et hoolimata organzalillede tegemise ajaloo pikkusest eestis, ja see on juba ju mitu aastat, kui neid tehakse, pole ma sellega kokku puutunud. Kuidagi on õnnestunud alati ära nihverada, kui seesugune üritus plaanis on olnud. Seekord tuli see täitsa nii ootamatult ja laksti lagipähe, ehki oleks pidanud aimama, kui kuulsin, kus sünna toimub. Ja selgus, et täitsa lahe on. Ja kasutama ei pea sugugi ainult organzat, et lilli saada. Käiku läks ka punane voodririie ja see pruun on vist mingi paksem kardinariie. Ning nendest tehtud lilled on vaat et kõige armsamadki.

Valge daam

2011-05-14T18:29:00.000+02:00

Tegin ühe valge ilusa asja, Designer Knittingu (tuntud ka kui Vogue knitting) eelviimast numbrist. Erinevatest lõngadest saab väga erinevaid tulemusi nagu raverly näitab. Aga kuna Piret oli just öelnud, et ta tahaks ühte valget peleriini minult tellida, meenutades hea sõnaga eelmises Käsitöös olnud punast ning et mul oli valget lõnga ning vaba õhtupoolika olemas ja temal kenasti sünnipäev ka, siis kuulasin eurovisiooni ja kudusin. Ok, natuke kudusin reedel ka, aga no on see ikka üks kiiresti valmiv ese. Ja ilus ka. Ega ma muidugi algul ei uskunud ka, et see nii kiiresti edeneb.
Loodan, et teda klaasi taha ei panda. Nii hea on kududa kellelegi midagi sünnipäevaks, teades, et ta seda tõesti tahab ja rõõmustab. No ja rõõmustaski. Mõned inimesed kohe oskavad rõõmustada, nii, et terve maailm muutub korraga paremaks paigaks.
Mudel: Lacy leaf Capelet, vardad nr 5, lõngakulu olematu. Lõngaks vist Läti päritolu mohäär-meriino-alpaka, seda müüakse Pronksi lõngapoes pooliga ja poolilt.

Lihtne asi

2011-05-11T21:08:00.001+02:00

Aga varsti on juba jahedamat ilma oodata ja siis kulub ära.

Koemustri moodustab sujuvalt sisse kootud paksem mohäär. Keerleb teine spiraalina ümber keha ega katke. Vahepeal lihtsalt ootas, kunas ring täis sai. Ja osad silmused on selles kohas siis lihtsalt pahempidi. Mohäär ise on seda peenikesemat sorti, ja seda on veel üks suur ports järel. Sest kulus ju ainult näpuotsaga.

Kudusin teda ühes tükis, alläärest alustades. Käeaugu kohas jaotasin silmused kaheks ja kaelus on tegelikult avar ja ehki see üheltki pildilt üldse ei paista, algab kaar samal joonel käeaukudega. Tagumise külje pildil on aga lähemalt näha, kuidasmu geniaalselt välgatanud idee, ehk pahempidised iluread jooksevad.

Tegelikult olid mul juba varrukad ka valmis, aga need on nüüd üle, sest selgus, et ilma varrukateta on etem. Nii jäi üle käeaugud ja kaelusekaar lihtsalt kergete kinnissilmusteridadega üle heegeldada. Sest nii on toekam ja hoiab paremini vormi. kantakse vestiga, kas ühte või testpidi. Aga väga soe pidi olema.

lihtsalt palju lilli, aga ikka veel natuke vähe

2011-05-05T19:09:00.000+02:00

Apelsinilõhnaline taevas

2011-05-04T20:01:00.000+02:00

Kindlasti hästi mõnus pehmeloomuline kreemjas seep oliiviõlist ja sheavõist. Puhas nauding.

Lõhnab magusa apelsinisalu järele, justnagu päike oleks just-just tõusnud ja kuivtanud kastetilgad. natukene aurab veel, aga juba on hiiglama soe.

Lavendel

2011-04-29T19:42:00.001+02:00

Ammu pole seepi teinud, aga peab vist natuke harjutama , et vajalikul hetkel jälle vormis olla. Vaatasin, mis jäägid mul kasti põhja jäänud olid ja proovisin mingi vahutava koosluse kokku kalkuleerida. Eelmine kaneelilõhnaline seep on ses mõttes väga hea, et sai ka karbipõhju kraabitud sisse ja vahutab suurepäraselt ning pesemisomadused on ka head. Köök lõhnab lavendli järgi. Sinna koid ilmselt ei tule. Igastahes, kui selle seebiga muud teha pole, siis koide peletamiseks lõngakappi panna sobib küll.

esimene saak - spinatipirukas

2011-04-27T19:41:00.000+02:00

Mõni aeg tagasi külvasin ma rõdukasti spinatiseemneid. Mõeldes, et kui aeg paras, istutan peenrasse. Aeg sai nüüd küll parajaks, aga peenar on ikka veel liiga märg ja üldse. Milleks istutada saagiküpseid taimi. Lähenesin kääridega ja lõikasin saagi, paraja portsu, tundus. aga mida teha kevadvärske spinatiga, mida pole teab mis palju. Selge see, et pirukat, senised fetajuustuga variandid on olnud ikka maailma parimad. Kahjuks fetat parasjagu polnud kapis ja kui siis ei leidnud sealt ka lehttainast, oli küll kurb. Siiski-siiski, üks tükike suurest taignarullist, mis eelmisest pirukateost järele jäi, oli kapitagumisse serva pugenud, justkui ootamas oma aega, millal on teda vaja. Nüüd oligi aeg käes. Spinati lasin kuumas vees veidi ulpida ja väänasin välja. Nüüd oli ennesest meeldivast kuhilast muidugi pisike peotäis järel ja et üldse mingit asja saaks, purustasin kaks keedetud muna sinna juurde. Neid on ju kõigil kapis palju-palju. Munadele seltsiks veel mõned lusikatäied parmesani ja näpuotsaga tüümiani. Hea pirukas tuli. Nüüd peaks uue spinati külvama.

Punase sinine

2011-04-09T17:08:00.000+02:00

Eksole, sel ajal, kui mina kududsin endale kiiresti-kiiresti punase mantli juurde helesinist kaelust, et mitte liiga kevadeks kätte ei läheks, on Rowani disaineridajakirjas nr 49 ilmutanud mu järgmise tahtmise. Tõsi küll, ma arvasin, et tahtsin seda teha enne Rowani nägemist, sest miks ma muidu selle Sofia-mutriga proovilappi siin üksõhtu punusin. Tjah, haapsalu salli raamatus olid nupud ka sel mustril, siin pildil neid ei paista või ei olegi. Ja varrukaid ma tahtsin ka teha teistsuguseid siiski. Kaelussall on Debbie Blissi raamatust Kuduja aasta /Knitters Year. Nii ilus nimi. Capeki "Aedniku aasta" tuleb kohe meelde ja sestap istutasingi oma väikesed rõdutomatitaimed väheke suurematesse jogurtitopsidesse ringi. Lõng on jube pehme ja karvane Fonty angora, mida millalgi hästi odava raha eest kokku sai ahnitsetud. Salliks sobib, kui ta ainult nii palju karva ei ajaks. Nööp on tammepuust. Loomekombinaadist ostsin.

Dejavu

2011-04-06T15:14:00.000+02:00

Sirutasin uue rätiku sirgu. Rahvusvaheliselt tuntud Haruni nime all. Ega mul ei olnud tegelikult mingit kavatsust seda kududa, enne kui Mari kord neljapäeval oli ringis koos õpetuse ja lõngakeraga, et kuidas alustada. Pilti vaadates tundus muster lihtne ja äärepits armas, hea ja jalustrabav. Tekkiski tahtmine, lõng oli ka olemas. Kunagi Signe käest vahetuse teel saadud imelilus punane villane. Ma pole ei enne ega pärast vist nii ilusat värvi näinudki. Muidugi läheb nende rättidega niikaua ludinal, kui nad on liiga suured ja enam kaasakandmiseks ei mahu - siis tempo aeglustub. Ja kui ääresilmuseid on vardal juba miljon. Praegu vaatan, et oleks ikka pidanud tegema mõnegi rea vähem. Aga vardale silmused mahtusid, mul ikka päris pika, 150 cm pikkuse tamiiliga varras ka. Mis aga probleemiks sai oli see, et tõsiasi, et koo nii kiiresti kui tahad, kipub lõnga enne lõppu ikka väheks jääma. Ja seda siinmail ei müüda. Sestap siis kudusin kuni äärepitsini - ja oligi lõng läbi ning äärepits on juba uuest, sama karva, aga natukene teisest lõngast. Pronksi lõngapoest ühel laupäeval ostetud.

Ükspäev aga oma lahtis paberilehti ja kogutud mustrijupikesi sorteerides vaatas kaante vahelt vastu üks kandiline laudlina, millel peaaegu samasugune, aga siiski tiba erinev suurtest lehtedest ääremuster. Saksa keelse Burda väljavõte, aga kahjuks ilma aastanumbrita. Muu muster oli ka tiba teistsugune, aga suht sarnane, lehemuster. Siis sellepärast oligi mul kogu aeg nii tuttav tunne, nagu oleks seda juba kunagi näinud, äkki segi kudunud.
Võta nüüd kinni, kuhu ta paremini sobib. Nüüd ootan, millal saabub võidetud lõngakera, et äkki prooviks siis seda võrdluseks teha. Koopia pildikvaliteet pole just suurem asi, ehki mustriskeem on lihtne ja loogiline.
Rees küll ei avalikustanud muud kui esitähed, aga mul on nii hea meel, sest tavaliselt ei võida ma kunagi kusagil midagi (v.a 49 krooni üks kord viking lotoga) ja vaatan kadedusega õnnelikke.

loll pea on jalgade nuhtlus

2011-03-26T21:37:00.000+01:00

Kleidiõmblejal ja kleidiõmblejal on ikka vahe. Lõikasin kõik kenasti välja, mõtiskledes küll, et miks seljatükil on rinnasissevõtuvoldid ja miks ta on teistest 5 cm pikem määratud, aga noh, kui peab siis peab ja äkki on mingi udupeen konstruktsioon, millest mina tobu lihtsalt aru ei saa. Sest mis õmblik mina nüüd. Mis siis, et teismeeast alates mitukümmend aastat kehakatteid õmmeldud sai, kui oli vaja, siis ikka ja kandsin ka. Isegi ühe voodriga mantli ja jaki olen õmmelnud ju, muust pudi-padist rääkimata. Vahepeal tuli väike vahe sisse, aga nüüd paistab, et tuleb jälle teema üles võtta, et oma maitsele vastavaid asju saada.Aga ajad on ju muutunud ja äkki lõiked ka?pealegi oli kirjas, et spetsiaalselt minusugustele kohandatud ja nii...

Seljatükile niisiis voldid sisse traageldatud ja mõtiskletud, miks ometi õlasissevõtuvolte ei ole. Küljejoone puusakurvi looked esi ja tagatükil läksid ka kõik imekenasti kokku. Tegin ise õlale sobivas pikkuses voldid ja kõik tundus kompu. Kuni selgaproovimiseni. Igaks juhuks, enne õmbluste pressimist, et äkki peab kuskilt miskit harutama. Esimene pool oli jumalik, taga aga väike kummaline kottis kuhilas. Mõtlesin, et no ju mul on siis nii ebastandartne selg, et tuleb ikka rohkem sisse traageldada. Naljaviluks ajasin tagurpidi selga. Väga paras oli. Nagu peakski nii olema. Aga mul ju hõlmiklõikeline, seda ikka päris tagurpidi ju selga ei pane.

Kus aga õmblemises mingi häda, seal helistan mina ju Ingridile. Kes lahkelt oli nõus asja üle vaatama, homme. Mitte kohe, hilisel õhtutunnil. Ei lubanud rohkem midagi pressida ega lõikuda ka. Pakkisingi koli kokku ja mõtlesin rahulikult järele, et tuleb tore pühapäev.
Aga kas ma siis sain rahu? Kirusin endamisi vastikut lõikelehte, kus kõik asjad on ühte värvi, ühesuguste joontega ja üldse väga raskesti üksteisest eraldatavad. Sinna on ju nii lihtne väike viga sisse teha. nagu kudumisõpetusessegi. Hinge aga puges kahtlus. Millise kleidi lõiked siis sassis on. Joonistasingi lõikejooned värviliseks.

Loo lõpp on loogiline. Enne mõtle, siis ütle. Üheksa korda mõõda, 1 kord lõika ja need teised vanasõnad.
Olnuks riiet rohkem, saanuks kaks kleiti. Nüüd tulid ikkagi käärid appi ja imeliselt istuv esitükk muundus siiski kiirelt seljatükiks. Aga kuna see lõige siiski nii hästi istus, siis on mul nüüd varsti jälle vist riidepoodi asja.

Pühapäevane õmblustöö

2011-03-20T11:20:00.001+01:00

Ma ei tea täpselt, mis ajendas õmblusmasinat välja võtma. Kas oli see uuskasutuskeskusest leitud oranžitäpiline riie või Vilja imeilusad lapitekid või tõesti hoopis IT-s levinud lapitekivaimustus, aga keerasin jälle oma kaltsuhunniku laua peale laiali ja võtsin riiulist oma imetoredad lapitekiraamatud lappamiseks välja. Lihtsamate ruutudega alustasin küll juba ühel teisel ammusel pühapäeval, aga mis vahet sel. Neid lepatriinudega ruudukesi sai isegi nii palju, et ühele tekitoorikule ümbris on juba kasutusel. Lihtsad sirged õmblused, kiired 9-lapiruudud. Puudujääke on veel kangavalikus.

See oli juba hiljem, kui mingi tore link kolmnurkade kiirõmblemisest ette jäi. Väga asjalik link, kolmnurgad tulevad neljakaupa oluliselt kiiremini ja ilusamad, kui neid kahekaupa, ka "kiiresti teha". Millega ma hätta jään, on mõõtmine - ehk et kuidas saada täpselt vajalike mõõtudega ruudud kokku. Jah, seal on küll tollimõõdustikus kenasti kirjas, aga ega ma ju ei taibanud ka kohe, et mu lõikamismatil on ühel pool sentimeetrid ja teisel need teised. Alles hiljem. Seega tegin umbes. Kuigi mitte päris, sest tegelikult sai määravaks kangatüki pikkus-laius, et kõik optimaalselt ära kasutada. Ruudud tulid seega nii laiad, kui olemasolev riba lubas. Kokkuvõttes tundub kõik kenasti proportsioonides olevat.

Hämmastavalt vähe läheb materjali, kui seda on mitut sorti. Sama värvigammat jätkus seega nüüd veel ja puudust niipea ei paista tulevat, sest nagu mainitud, rikastusin veel täpilise kanga võrra. Tõsi, rohelised südamed saavad otsa, seda on veel natu-natukene. Aga uuskasutuskeskused on ammendamatu varaait ja praegu ma kahetsen, et paar lina sealt kaasa haaramata jäid. Küll ei olnud nad roheliste südametega, aga noh, nii tulevikule mõeldes näiteks.
Igastahes arvasin ma, et nüüd on harjutatud küll, ja tuleb proovida midagi keerulisemat. Tegelikult muidugi võinuks ikka harjutada küll ja veel, sest väikeste kolmnurkadest ruutude kokkuõmblemine ja siis veel kokku õmblemine pole üldse lihtne, pigem vastupidi. Ja see on ka üks põhjus, miks ma päris kindlasti ei liitu nt IT lapitegemise projektiga. Mul on lihtsamate asjadegagi probleeme, aga seal on need kohustuslikud juba palja vaatamise põhjal minusugusele algajale juba suht rasked ja keerulied. Pluss veel migid tähtajad. Aga samas oli see raamatu üks armsamaid tekke ja blokke ja kunagi on ikka esimene kord. Raamatus muidugi on gamma palju ilusam. Samas, kaks viimast õmblust harutan kindasti üles, sest hammastik on ikka häbiväärselt tömp ja nii see jääda ei või.

Aga selle raamatu peamine võlu vist ongi kangastes, imelised Amy Butleri kangad, mis kõik omavahel nii jumalikult kokku sobivad ja mille hunnik autoril oli vist meeletu. Õnneks on seal kenasti sammhaaval üles tähendatud, kuidas ribasid kokku õmmelda ja mis järjekorras, et lihtne ka oleks, mitte ainult ilus. Seega - ikka õpetus läbi lugeda, muidugi ma lugesin natuke hiljem ja sain tiba harutada. Ja mõne hambasakid ikkagi ei tulnud täpsed ega teravad. Needsamad lähevadki harutamisele. Ja roheline ääris pole nagu ka see päris õige.

Samas oli see kõik ikkagi nii keeruline, ikkagi sai isu otsa ja nüüd ma panen masina kokku ja teist samasugust niipea ei tule. Võib-olla järgmisel pühapäeval?

Peedi-fetajuustu pirukas

2011-03-16T19:38:00.000+01:00

Mitte ei mäleta kust see retsept külge hakkas, aga peale seda, kui Komeedis pakuti peedi-lõhekala pirukat, oli kange tahtmine proovida, et kuidas see peet siis piruka sees ikka on, kui kodus ise teed. Kohvikus, teadagi on alati kõik toidud paremad. Ja fetajuust mulle ju ka piruka sees hirmsasti meeldib, näiteks seente või spinatiga. Aga spinatit parasjagu polnud, kuid peet ootas kapis. Viimasel ajal on see üldse kangesti populaarne.

Pirukapõhjaks poe-lehttaigen, täidiseks 1 muna, peet ja fetajuust. Ja maitseb ülihea. Ja näeb hea välja ka

Nõela ja niidiga

2011-03-15T20:10:00.000+01:00

Tol neljapäeval ma käisin küll ringi vardad ja Haruni kotis, aga ju siis ei olnud see õige varraste päev. Ja ringi perenaisel olid nii ilusad sinised riidelapikesed karbis, et ma vehkisin endale mõned ilusamad ning nõelusin usinalt. Muidugi tuli enamik kodus lõpetada, sest sellise väikse nõela ja pisikeste pistetega pisikesi asju kokku õmmelda, see ikka võtab pusimist. Natuke isegi harutasin, sest esialgne metoodika, et teha kaks poolt valmis ja nad siis keskjoonel ühendada, ei olnud hea mõte, ükshaaval kera moodustada oli oluliselt kergem, lapikeste kokkuseadmine nii, et kaks samavärvi lapikest kõrvuti ei satuks, oli muidu keeruline.

Palli sees on lõngajupikesed, mida aegade jooksul ühte suurde klaaspurki kogutud. Midagi ei visata ära, kõike saab kasutada, Ja see täidis on tavavatiinist oluliselt asjalikum, sest on nii saab pallist raskem ja toekam tükk.

Risoto

2011-03-05T19:15:00.000+01:00

On tunda kevadet tulemas, taimed on täitsa taime moodi

ja poes oli värske spargel.

Sellest tegin sparglirisoto, väikese lihalisandiga küll.

Hirmus hea oli. Rohelise kevade maitse.

Kuidas sa ikka ilma mütsita suusatad?

2011-03-04T20:56:00.000+01:00

Väike vilksatus suusamütsist.

Ehki ta on juba mitu aega aktiivses kasutuses, siis ega pikka sündimislugu ei olegi. Siiski, kõigepealt oli Heidi, kes käis ringi oma edeva punasekirju mütsiga: Vihjeks Viljandi ja varras nr 1 või midagi sellist. Oi, see on ilus müts. Siis kandsid spordireporterid vahvaid mütse, mis ei olnud tavalised vaid mustriga. Ja sis tundus seni kasutusel olev punane suusakas paar sentimeetrit liiga pikk, et mõnus olla. Suusarajal peab ju ka kena välja nägema, ehki seal kogu aeg pime on ja kellelgi aega mütsi vahtida ei ole. Ja siis meenus Meite Muhu mustrite raamat, täis mustreid, millest üks ilusam kui teine. Ning Ilukuduja ning Marmelaadi imelised lillmustrilised kampsunid.
Aga endiselt ei ole mul kodus peenemaid vardaid kui 2 mm. Ja algatuseks kulus ära midagi lihtsamat. Et muidu saab talv enne läbi kui müts valmis saab. Need kassid vaatasid sukakirjas vastu ja ahvatlesid, lillekimbud tundus, et peab kuduma, kui juba ette nähtud on ja ega suurt rohkem ei mahtunudki. Tipus on veel mõned kirjud hambamustrilised read ja roheline tutike.

Vardad nr 2,
lõng: Carshmerino ja Austermann Barkarole, Novita nalle ja sinine Aade lõng.

Kaneeliseep

2011-02-21T19:09:00.000+01:00

Vahepeal olid lõunasöögi söömise kohvikus saiakesed kaaneta korvis. Ja lõhnasid nii, et neist naljalt mööda minna ei saanud. Kaneeli ja suhkru järele muidugi. Tõsiselt jalgu nõrgaks tegev lõhn, konkureerib edukalt šokolaadi ja kirssidega. Täna oli saiakausil kaas peal. Siis meenuski, et kaneeli lõhn on ju oleas ka ilma saiakesteta ja seda sooja ja mõnusat tunnet saab tekitada ka seebiga. Kirsilõhnalist seepi võiks ka täitsa teha. Läbi pildi ei ole kahjuks lõhna tunda, aga kaneel on üllatav ja mõnus.

Seebi sees on kakaovõid ja kanepiseemne õli koos natukese kurgirohuseemne õliga. Polnudki ammu seepi teinud. Lisaks kaneeelilõhnale ka natukene apelsini, kokku üks äraütlemata mõnus lõhnabukett.

Ja basiilikutaimed on ka kasvanud nii, et võiks pisematesse anumatesse ümber pikeerida.

Linda

2011-02-13T12:23:00.001+01:00

Kui ma olin väike, olid vanaema arhailises kirstus igivanad ja kes teab kust säästetud pitssallid. Need ei olnud kandmiseks, need olid hoidmiseks, osalt ka katkenud ja kulunud. Tõenäoliselt kandis neid vana-vanaema linnas teenides aastal 1890 või nii. Aga ega ma enam kindel ei ole. Üks sall oli must. Tohutult elegantne, õhuline ja edev. Üks lemmiktegvusi vihmase ilmaga oli seda kirstu lapata, see sall õlgadel akna alla istuda ja kujutleda ennast kellekski teiseks.

Vanaema nimi oli Linda. Haapsalu salli raamatus oli see muster, Linda-nimeline. Sobis rätiku ääremustriks. Keskele sobis üks teine. Ja nii ta valmis saigi. Aega võttis küll. Ravelrys on kirjas, et alustasin 2010 aprillis. Ju siis. Mitu pikka autosõitu siia ja sinna. Ja hulk nuppe. Muutused elus ja rahutu hing ei lase ju ühte asja järjest kududa.

Vardad nr 2,5. Need metallvardad on pitsi kudumiseks tõeti väga head, ehki soovitatakse ju ikka ja alati puitvardaid kerguse ja sileduse pärast. Need aga on seest õõnes ja hästi kerged ning vardaots nagu mõeldudki nuppude kudumiseks - peenike, parasjagu terav ja mitte liiga. Igastahes tasus proovida ja olen täiesti rahul. Tamiil on ka hea, ei lähe keerdu ja on parasjagu elastne. Kuna ma kudusin pitsi rätiku külge, mitte eraldi, siis mugavuse mõttes ikka kõige pikema tamiiliga, et kõik silmused vardale ikka ära mahuksid.
Lõng: Midara Micro, kulus 1 tokk ja natuke jäi ülegi. Lõng on peenike ja habras, aga niisama lihtsalt ei katke. Vahepeal oli küll tunne, et ketraja on hooletu olnud, teatav ebaühtlus lõngas on täiesti olemas. Kuid kui aus olla, see mulle isegi meeldis - ei ole liiga täiuslik vaid loomulik ja naturaalne. Pealegi valmis räti sees kaob ja seda ei märka.
Mustrid: Haapsalu salli raamatust Linda-kiri lk 176 ja rombikiri lk 151, lihtne äärepits on seal ka olemas. Lõpurea kudusin kahekordse lõngaga.

Kui sul on selline täpiline kann

2011-02-13T11:59:00.000+01:00

... ja ohjeldamatu teejoomisisu, siis

ühel hetkel tuleb teha ka kooki. Seda maailma lihtsaimat.

Vaja läheb:

1 l paksu jogurtit, mul oli baanaanijogurt;
4 muna 1 pk juubeli tordi pulbrit (Vilma);
100 g võid, 4 spl jahu ja suhkrut (katte jaoks);
küpsetuspaberit;
ja lahtikäivat kõrget tordivormi, sest mida rohkem kihte panna saab, seda mõnusam tuleb.

Kuidas teha?

Kloppida munad lahti, kloppida jogurtiga segi;
raputada õhuke kiht tordiplbrit küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja;
panna jogurtisegu ja pulber kihiti vormi, tõsta ettevaatlikult õhuke kiht jogurtisegu pulbrisegule ja ettevaatlikult jogurtikiht pulbrikihile, spaatli või lusikaga on seda hea teha, kui kihid segunevad, siis nii hea kook ei tule ja mida õhemad kihid, seda mahlasem kook;
pealmiseks katteks segada jahu, suhkur ja või peeneks puruks, raputada ülemiseks kihiks;
küpsetada 175 kraadi juures 1,5 tundi;
süüa jahtunult!

Täitsa värske

2011-02-12T15:49:00.001+01:00

Äraütlemata armas seekordne ajakiri. See ideede rohkus, mis kokku on saanud, paneb ahhetama. Ja mõtlema hirmuga, et kas seda head jätkub ka järgmistesse. No küllap jätkub, ideedele tuleb toitu anda ja küll nad kasvavad.

Hästi väga armsad kampunid on seekord, sellised lihtsad, minimalistlikud ja ultranaiselikud, väga heade koemustritega. Ei mingit sigri-migri vaid põhimõttel less is more. No ja see tulpidega vest muidugi ka ei lase lahti vaid kummitab peas. Ja kohe alguses on väikeste tüdrukute kleidid, sellised, et oi-oi-oi. Samas, mu pilku püüdsid oluliselt rohkemgi veel modellidel kudumite all seljas olnud riided, see punasetäpiline siidipluus ja siis see rätimustriga kleit. Kuna ma poodide pakutavaga eriti kursis ei ole, siis vaatasin imetlusega, kui kenad asjad.

Põllevõistlus tuleb ka ära märkida. Ingridi aplitseeritud põlled olid kui värske tuulehoog teiste seas. Ehki ka klassikalised valged ja pitsidega oleks minu isiklikku eriauhinda väärt.

Ka minu vardad on seekord töös olnud, Epp Hõraku kampsunitega küll väga ei võistle, aga mulle meeldis neid asju kududa. Ses mõttes, et õpetuse järgi ma ju ei oska, ikka kipub ülekäte minema, aga kellegi visiooni järgi on seda hea teha. Iseasi, kas visioonid pärast kokku lähevad ja tulemus ka kellelgi meeldib, aga hea on välja mõelda, kuidas mõni asi peaks kujunema. Näiteks pildi järgi. See kerge visand, mis tol ammusel suveajal tänavaäärsel kohvikulaual punase keebi tõukeks sai, tähendab mingis mõttes ka seda, et mulle meeldib jalgratast leiutada ja pisut karbist väljapoole vaadata. Ja kui ma enne pole mohääri eriti armastanud, siis selgub, et mohääril ja mohääril on ikka vahe. See siidisegune variant on ikka parim...

Ja suvel ma teen ka endale lilleriiuli ja riidenagi.
Ja üldse olen ma nii inspireeritud, et ei tea kust otsast oma nimekirjale läheneda. Pikk nimekiri on ju.
Kärjemustrilises patentkoes müts, kirjumustriline müts, valge patentkoes ja palmikutega kampsun - 1 varrukas veel teha, palmikutega kampsun, veel mõned käpikloomad, nupulõngast "midagi", pitssall, kindad imelise südamemustriga, aafrika lilledest kott ja tekk, Debbie Blissi kohvikannusoojendaja, rannakott ja beebipapud, mohäärkleit, lapitekk, suvekleit, nunovildist sall, heegeldatud kassike (ainult kokku õmmelda vaja), diivanipadja kate, pitsmustrite proovilappidest sall, kahepoolse koega müts või sall või kampsun, kahevärviline patentkude selgeks õppida, nõelatud kinnas või "miski", kasutada kuidagi ära heegeldatud mütside lasu, õmmelda valmis heegeldatud ja tikitud kott.
Ja tegelikult tahaks teha hoopis midagi muud.

oli siin üks seelik

2011-02-11T18:41:00.000+01:00

Must ja kena seelik tundus kohatult pikk ja see alumine serv kiskus sobimatult kiibakile hoolimata pidevast pressimisest. Ma lõikasin ta ära. Keegi oli vaeva näinud küll ja hoolega aplitseerinud. Äkki sobib see kunagi kuskile mujale.

Ja siis hoopis heegeldasin pitsise serva. Inspireerudes Meite Muhu Mustrites olnud kraepitsist. Ma teadsin seda pitsi tegelikult ammu, vana hea käterätiäärepits, mida vist igaüks on kunagi heegeldanud. Või vähemalt näinud. Hea ses mõttes, et saab ribana heegeldada nii pikaks kui vaja ja ei pea kogu seelikut kaasas kandma.

Põdral maja metsa sees

2011-02-06T11:38:00.000+01:00

Mõned loomad on vist veel metsast puudu, näiteks mäger, aga põdra maja on nüüd täiesti esitatav. Küll hetkel ilma morbiidse jahimeheta. Kolme põrsakest ka veel ei ole, on üks. Ja üldse tekkis küsimus, kas põrsakestele ja kitsetallekestele on eraldi hunti vaja, sest kitsekeste hunt kukkus meie muinasjutus ju kaevu ega saanud sealt enam kunagi välja. Kas käis ta enne kolme põrsakese juures või olid need kaks eraldi hunti?

Ülemisel pildil on näha värskelt taasmeenutatud kihnu vits mis kahjuks ei näe sedamoodi välja, aga on ilus niisamagi. Heledam lõng on ise kunagi ammu Harku metsa samblaga värvitud villane. Vardad nr 2.

Hunt ja rebane. või vastupidi

2011-01-23T18:10:00.000+01:00

KIRI KARi on väga inspireeriv raamat - ma muutsin kaks üksikut, aga täitsa kõrge tarbimisväärtusega vana kinnast rebaseks ja hundiks. Natukene läks oranži lõnga juurde vaja. Näpuasetus on nendel ka taaskasutusprojektist tingituna teistsugune - pöial on tegelikult väga mugav käpiklooma sihtotstarbelisel kasutamisel.
Ühest kurvalt seisma jäänud beežist sokist sai aga pikakõrvaline jänes.

Loodetavasti/tõenäoliselt ilmuvad nüüd varsti nende paarilised kuskilt välja. Siis saab veel ühe paari teha.

Aga pildil on karu. Üksinda, sest teised on juba kiiresti, päevavalgust nägemata, üksteise järel lasteaeda mängima kiirustanud. Kuuldavasti on neil seal väga tore. Kunagi oleks kindlasti tore terve kari üles pildistada, pikapeale saavad valmis ka põrsas ja kukeke ja äkki mõni koer ja kass samuti. Ja 7 kitsetalle.

Vardad 2 mm, lõngad juhuslikud jäägid (Winner, nalle, jt)

Tee ise oma kreem

2011-01-06T20:45:00.000+01:00

Need, ma loodan piisavalt hägused näod olid tänaseks mootoriks, et sündis järjekordne mõnus kreemiõhtu. Palju polegi vaja, et ma oma sõnu sööks ja saumikseri ja kaalu kotti pistaksin ja jälle õhtuhämaruses kuhugi tõttaksin. Läbi tuisu ja lume. Et saada imehead kirsi-šokolaadi torti ja suur annus positiivsust.

Sündis siidine ploomiseemneõli-kakaovõi kreem ja kanepivahaga šokolaadilõhnaline huulepulgapartii. Kõige paremad kreemid vist tulevadki nalja ja naeru ja jutuvada saatel. Ja kes oleks osanud arvata, et rosmariin tilgakese ylang-ylangiga sellise imetabaselt värske, aga piisavalt magusa rohelise lõhna tekitab. Peaaegu nagu mu kunagine Nina Ricci lemmik, tomat basiilikuga. Paar inimest on kindlasti veel, kes seda kunagist hitti heldimusega meenutavad.

Ära koo mu käpikuisse päikest

2010-12-31T09:33:00.000+01:00

Uus kinnas. Sellest mustrist (raverly) saab mitu erinevat kinnast teha, ma alustasin peopesapoolega. Südamed proovin ka kindlasti ära, aga minu maitsele on originaalis natukene liiga palju asju ühte mustrisse kokku pandud. Ja kljepealsed triibud jätsin ka ära. 16 silma vardal, ütleks, et isegi rohkem võiks olla, tiba kitsas mu laiale käelabale.

Mitte et siin kindapuudust oleks või et kõik muud tegemised valmis oleks. Oh ei, kaugel sellest. Aga see polegi kunagi põhjus olnud. Viimastel aastatel oleme kohgu perega kandnud ema kootud kindaid ja need ei paista otsa saavat. Talle ka meeldib neid kududa. Tuleb lihtsalt nentida, et kindakudumises on oma võlu, üks pool on see, et pisike asi, edeneb kiiresti. Teisest küljest - see kahe lõngaga mustri joonistamine on lõbus. Siin joonistavad mustri Drops delight ja Rowani (vist) felted tweed, mis ammu ootas, et mis tast tehakse. Selline armas sambaroheline värv sobis punasega hästi kokku. Punane on seesama, millest enne proovisin palmikuga kinnast punuda, aga siiski võtsin ennast kokku ja harutasin üles. Nagu kogetud, siis üksikuna pole ta suurem asi, aga siin kahekesi koos saavad väga hästi hakkama. Natukene kippusid üksteise külge haakuma, mõlemad sellised karvased kergelt viltuva iseloomuga.

Harutamisest - viimasl ajal teen seda järjest sagedamini. Mingid vanad poolikud asjad, või ka juba valmis. Tulemuseks mitmeid uusi vanu lõngakerasid. Mõni lõng kohe tahab, et teda taskasutataks.

Headele inimestele

2010-12-21T17:54:00.000+01:00

Üks heategu järgneb teisele, kõik ei pea muidugi üldse jõuluaega jääma, osasid saab teha ka hiljem. Näiteks seda siin: Naerata Ometi

Sünnib kinnas

2010-12-19T10:27:00.001+01:00

Mingis meeltesegaduse hoos lugesin palmikusilmuseid valesti ja nii tekkis nihkes palmik. Esimesel vardal oli alati 6 silmust, teisele jäi keerukohas alati 8, mitte võrdselt. Kogu kinnas on üks katsetus, nimelt tahtsn teada, kuidas see nihe avaldub erinevate vahemikega palmikut keerates. Suurem hulga vaheridade juures kaob efekt ära, 6 vaherea puhul oli veel märgata.

Lõng: Drops Delight, mis on mulle nr 2,5 vardaga üksikult kudumiseks ikka liiga peenike, mustriliseks oleks hea. Värv meeldis. Korrutamata pehme lõng, ilmselt ära vanutades saab soojad väikelapse kindad neist. Palmik vast kannatab, aga eks näe, vanuma peaks hästi, masinpesu ma ei usu, et talub.

Maasikad sobivad lumega

2010-12-13T18:45:00.000+01:00

Maasikad sobivad lumega, kui nad on kinnastel.

Aga tikkimist pean ma muidugi veel kõvasti-kõvasti harjutama. seekord ei olnud õhukesel kootud pinnal mul ka tugevdusriiet all, selle kohta isegi täitsa vaadeldav tulemus. Sümmeetriliselt ühesugused need kaks kinnast ka ei ole, ikkagi puhas käsitöö.

Jõulu eel

2010-12-12T08:57:00.000+01:00

Esme kirjutab ja loosib lõhna ja mina jagan, mitte et mul lõhna vaja oleks, see kulub kindlasti ära mõnele lõhnalembesemale, aga siiski:
Head saab ja tuleks teha aastaringselt. Tõsiasi on aga see, et just jõulude lähenedes mõeldakse endast nõrgemaile rohkem - siis, kui enamikul meist on kodus hea ja soe ja turvaline olla oma pere keskel. Kõigil paraku ei ole. Võime vaid loota, et jõulud toovad kõikidesse kodudesse rahu. Naine.postimees.ee on avanud toetusnumbri SMS-ide saatmiseks Tallinna naiste kriisikodu toetuseks. Saates SMS-i numbril 15151 märgusõnaga Naisteabi (juurde võid lisada oma nime), toetad sõltuvalt mobiilioperaatorist Naiste kriisikodu 25 kuni 26 krooniga (sõnumi maksumus on 26 kr). Saates SMS-i Tele2 võrgust, läheb kogu raha toetuseks.

Naiste kriisikeskus. Mingi väike hea on alati hea, pisikestest annetustest, kui neid on palju, saab kokku suur. Paljudel on selliseid kohti, mille heaks heategusid teha. Vahel on nad su enda ja näiteks lastega seotud. Need kellel on isklik kogemus mingi kriisiga, nendel seda rohkem. Väga paljud ei afišeeri seda üldse ja seda polegi vaja. Või siiski, et ka teised saaksid tulla sama hea mõtte peale, on aeg-ajalt sedasorti üleskutsed siiski oodatud.

Väikesed heateod lasteaiale, lastehaiglale, sünnitusmajale - need on vist naistega alati seotud. Tagantjärele, tänutäheks. Näiteks lapse sünnipäeval ja siis tema teisel sünnipäeval. Sest kas teda mul muidu oleks.

Nüüd läks küll isiklikuks, aga olgu seekord veel.

Unejuturätik

2010-12-11T14:37:00.000+01:00

Tegin selle unejutu saatemuusikaks.

Mitte et nüüd iga värv oleks ühe unnejutupikkune, aga nii enam-vähem, igastahes muul ajal see ei kasvanud. Kuna poja ka peale jutu lõppu tahtis mind enda kõrvale, siis ka unejutu järgne aeg läks rätikusse.

Lõngad on suht juhuslik, kuid teadlik valik kodusest jäägikastist. Pehmed mohäärid ja efektlõngad ja sekka mingit karvikut ja ka kuldniidiga "miski". aja jooksul kogutud ja gammasse sobivad. Mustriks vana hea "Feather and Fun" ja seekord narmaid ega muud serva ei teinud.

Kuna unejutuaeg ei ole veel läbi, ja igasuguseid jääke ja tutsakaid veel jätkub rahulikult, siis ilmselt tuleb varrastele uus. hea lihtne ja mõnus kudumine. Kaasas ei kanna, aga kodus ootab alati. Kudumisklubis oli varrasel ks väiksem asi, mis peagi ka suuremaks kasvab, üks kleidihakatus. Jällegi pehmest mohäärist, kus 30% siidi ka sees. On see ikka mõnus. Paistab, et sealmajas eriti ilma pildistamata ei saa. Anna varrastel olnud lõng paistis ka üpris mohäärine, aga oli hoopis meriino-alpaka-polüamiid. Väga mõnus oli.

Täpitriinud

2010-12-07T18:40:00.001+01:00

Mingil hetkel tekkis tahtmine nõelaga torkida. Mitte mingi voodoo-värk, aga lihtsalt.

nii sündisid need täpitriinud. Triinude sees on seebid. Vilditud seebid ühesõnaga. Ja nõelvilditud. Selgub, et nii saab ka ja väga palju nõel näppu ei läinudki.

Noh ja kui tekib veel mõni iseäraliku välimusega ja mitte väga kaubanduslik seebitükk, siis võib talle katte ümber panna. Vaja on vaid ohtralt villa ja villanõela. Väga palju aega ei võta ja samal ajal saab ka mõusalt lobiseda. Ja laud jääb ka kuivaks.

Raherätik

2010-11-27T14:19:00.000+01:00

Tegelikult on ta ju valmis. Servapits olemas ja puha. Aga sisetunne ütleb, et peaksin selle viimase rea üles harutama ja kogu kera üheks salliks kuduma, suureks rätikuks. Praegu on selline väike, pisema kaeluse katmiseks täitsa sobiv.

Ega ei teadnud ju, kui palju kududa, venitades ta ju venib, läheb suuremaks, aga kui palju täpselt - olematud kogemused selles jämeduses korrutamata aade lõngaga sundisd ennatlikult lõpetama. Ja samas on ta muidugi tiba õhuke ka, päris kevaderätt, talvekülmale vastu minnes tuleb välja otsida sellised toekamad tükid.

Aga värv on muidugi super. Üks parimaid.

Laupäev linnas (jälle)

2010-11-27T14:12:00.000+01:00

Kõik selle talve lumi paistab jälle paari päevaga maha sadavat. Jube ilus on. Mistap tegime pojaga eksootilise trollisõidu ja pärast sai ta hullumiseni lumes sumbata. Estonia teatri kõrvale olid lükatud suured mäed ja need ta siis vallutas. Korduvalt.

Tänapäeval on lihtsalt nii mõnusad lumekindlad riided lastele. Lumi tuli vahepeal vaid ninaotsa ja põsele. Ja ta on ju kerge ja mõnus praegu, kui just sajab. Vahepeal tuli tuul, see puistas puudele tekkinud lumevahu maha. Õhk oli korraga valge-valge.

Vahepeal aga, st enne lumemöldri etteasteid soojendasin nina, ja kudusin natuke kinnast. Nüüd aga paistab lumesadu läbi saavat ning on vist aeg labidas välja otsida.

Värvi

2010-11-21T12:24:00.000+01:00

Vahel on nii, et mantel vajab rohkem värvi, et mantli sees saaks end hästi tunda. Kahjuks ei saa sallid valmis nii kiiresti kui ma tahaksin, uus nädal läheb ikka vana salliga, sest uue sees on natuke liiga paljunuppe.

Lõngaks on Raasiku vill, ühekordne, peenike, millest ma varem kudunud ei ole, kartes et ei käitu nii kenasti nagu korrutatud lõngad. Aga kududa on seni mõnus, ei lähe keerdu ega krupsu ja katkemisohtu siiski ka pole. Addi Vardad nr 3.

harjutused nõelale - rukkilill

2010-11-21T12:08:00.000+01:00

Kui Erika ütles ükspäev et tahaks rukkililli tikkima õppida, ei meenunud mulle sugugi, kas ma neid üldse varem tikkinud olen. Ja rukkililleaeg ju möödas, täna sajab jälle lund. Aga õnneks on olemas Muhu tikandi raamat ja seal sees pilte kui palju. Ja ega siis ühe õiega piirdu.Kui ma millegagi alustan, siis ikka kire ja täie pühendumusega. Poolikult ei oska. Sinna see nädalavahetus siis kaduski.

Palju olulisi asju on, mida silmas pidada ja arvestada, aga kõige tähtsam on tegelikult, et oleks kolm sinist lõngatutsakat. Ja igaks juhuks natuke valget ka. Sinised peavad olema omavahel sobivat tooni - hele, tumedam ja kõige tumedam. Ja värve tuleb sobitada ikka päevavalges. Muidu on tulemused üpris ootamatud. Või siis vaid tulevalges vaadatavad.

Kirju-mirju šokolaadiseep

2010-11-21T12:00:00.000+01:00

Ohtra šokolaadisisaldusega apelsinihõnguline seep. Mõnusa oliiviõli ja võiseemnikupuuvõiga

Mardilaat 2010

2010-11-13T20:38:00.002+01:00

Ajalugu on ikka hea.Üldiselt oleks mul peaaegu jäänud sel aastal Mardilaadal käimata. Neljapäeval oli muud tegemist ja reedel samamoodi, Ning laupäevahommik kohtas mind hoopis Viru tänaval, nagu ikka. Aga pärast arvas tirts, et tema on aasta otsa oodanud ja nii me ikka läksime sinna ka. Pealegi, traditsioonid, traditsioonid. Näiteks 2009 arvasin ma nii. ja 2008 käisin lausa 2 korda.ning 2007 oli hoopis mingi teine elu. Enne veel 2006, 2005, 2004. Varem vist ei bloginud?
Hästi palju pilte leidsin hoopis siit blogist, hea vaadata, mõnda asja ei osanud ise tähelegi panna. Mõnda asja olin muidugi sada korda enne ka näinud, aga hea oli näha, et siiski on tegeldud ka tootearendusega ja kõik käsitöömeistrid ei tee sama asja sada aastat. Kuigi, kui see müüb endiselt hästi, siis võib ju teha ka ja mõned teevadki. Mõned meistrid olid täitsa uued ka, aga tänaseks on juba tekkinud paar käsitöökaubamaja, kus parem osa Mardilaadast müügis on, seega suht vähe on võimalik üldse üllatuda.

Nüüd ma imetlen oma uutmoodi käevõru, mille kohta arvati küll, et imelik on kanda lõnga ümber käe, aga no see pole mingi "lihtsalt punane lõng" nagu madonnal. See on Monika kedratud ja kunstilisse vormi valatud punase-roosa-pruunikirju läikivkare. Natuke krupsuline ja keerdus. See Loovala mõjub vist lõngale ka. Ja lõng mõjub minu randmele, sinna sisse on küllap pandud hästi palju hingesoojust. Ühte sama sooja käsitsi kedratud peenikest villast valget näppisin ka, aga ostuotsus jäi tegemata. Selllest saanuks imelise pitssalli. Nojah, keegi võiks siit mõned lõngad eest ära kududa enne.
Selgub, et see toode, see käevõru, sai laadal parima toote auhinna, ma ikka oskan õige asja välja valida! Aga tõesti, selles väjendub ühtaegu nii ehteline väärtus kui lõnga ilu, tervistav toime kindlasti ka, ning samas veel on see kõik käsitsi tehtud. Super ju.

Mida aga endiselt ei leia ja võib-olla saaks tellida küll, aga noh, kahe paari pärast väga ei rabele, kuid selline nišikas kaup, on täistikkimata peenvillased sõrmkindad. Jaah, ma siiski leidsin ühed, aga neil olid augud sisse kootud. Augu kõrvale muidugi saab ka tikkida, ja ma teengi seda nüüd ja kohe. Ning rahvuslikke helkureid ei hakanud ka rohkem silma, kui ühed märgid, need on head suured küll.

Ja pärast tegin kodus veel apesini-šokolaadi seepi ka, sest ikka mingi hea ja omamoodi tunne tuli seal sisse.

Jälle on uue ajakirja aeg

2010-11-06T09:41:00.001+01:00

Hiljuti küsiti, kas on mul ka mõni kirg, mida õnnestuks mu vastu kurjalt ära kasutada. Mõni pakkus mulle vastuseks lõng, aga no seda on isegi küll ja juurdesaamiseks pole ma küll suuteline midagi ebaeetilist korda saatma. Käekotid olen ise liigitanud ka kirgede alla, aga need on ikkagi praktilised tarbeasjad ja kehtib sama, mis lõnga puhul. Šokolaad? - ei, see on ka pigem kiretu suhe. Järelikult ikkagi on veel, mida avastada.
Aga Käsitöö ajakiri on üks asi, mis mus ikkagi mingeid tundeid äratab. Aga kui analüüsida, siis tõelisest kirest muidugi on asi kaugel. Teisalt jälle, kui ma olen valmis laupäeva hommiku sellel pühendama, siis midagi nagu oleks.Vähemasti pean ma saama teda esimestel ilmumispäevadel poest (just poest) osta ning loen valuliselt kõik foorumipostitusi, kus juba kellelgi on käes ja juba hinnatud. Näiteks mittemidagiütlevaks või pole üldse midagi öeldud. Nagu polekski midagi öelda. Tegijatele on tagasiside oluline, aga miks mulle? Ise ka aru ei saa, nagu oleks minu asi, ega pole küll, vähemalt see number. (pisitilluke siiski, esilehel uute raamatute tuvustuses mainitakse ka seebiraamatut - ikkagi osakene ilusast käsitööst).
Avastasin rõõmuga, et kleitide lõikeid on seal, selliseid lihtsaid ja ilusaid. Isegi mina saaks hakkama. Viimastel nädalatel olen käinud ringi mõttega teha üks töölkäimise kleit, sest vaheldust oleks vaja ja kaua sa ikka vaid pluusidega vaheldud. Aga kas pöörduda selle mõttega Ingridi poole või teha ise? Aeg, aeg.... Nüüd on vähemalt lõiked kodus laual olemas ja see takistus kõrvaldatud, aga millal mina jõuan masina välja võtmiseni. Suure naise must kleit mulle seekord ei meeldinud, liiga palju seda "midagit". Kõik asjad ühes kleidis koos.
Kudumid on seekord ootamatult lihtsad kõik. Ilusad ja lihtsad ja kerged ja tegelikult ka just sellised, mida võiks kududa kiiresti ja hõlpsalt talveõhtu pika telekavaatamise kõrvale. Sellised mustrid, mis jäävad kergesti pähe, aga samas on efektsed ja funktsionaalsed. Funktsionaalsed esemed, igapäevaselt vajalikud - soe kleit, seelik, vest, neid läheb ikka majapidamises vaja. Kuidas aga Anna niisuguse tempoga koob, see avaldab ikka muljet. Ta ilmselt täidaks hõlpsa vaevaga terve ajakirja. Ja eestimaiste lõngavabrikute lõng tuleb muidugi ära kududa, värvivaheldus mõjub selliste kenade inimeste seljas väga efektselt.
Üks kampsun tundus küll kangesti MR.Greenjeansi inspireeritud, aga tegelikult oli ta tehnoloogiliselt muidugi hoopis teistmoodi lahendatud, ja hoopis teistsuguste koekirjadega, nii et sarnasus ilmselt on vaid minu peas sellepärast, et mulle kord sarnane tumepruun mr G mulle hullult meeldis. Seda viidet seal kõrval ei olnud ka, erinevalt lk 11 Vogue inspireeritust. Eks kõigil ole mingid omad assotsiatsoonid, kunagi midagi näinud on kõik inimesed. Hea kui on mälestused ja ajalugu.
Mida mina aga kõige esimesena lugesin - Hiiu naiste kuubedest - ja nagu ikka - ma tahan ka. Seda, sellist, samasugust. Ja käiks kohe iga päev sügismantliks. Muidugi võib-olla kasutaks vähem nokitsemist ja vähem autentsust, aga - kuhu jäid nende lõiked? Ja siis on mul hea meel, et Ele oma vesti ära lõpetas, just niimoodi punasega. See on hea nõks juhuks, kui alustad midagi, aga mõtted lähevad uitama ja aastad mööduvad. Siis avastad korvist pooliku asja, mida üles ka harutada ei raatsi. Alternatiiv oleks muidugi padjakate. Aga vest on vajalik ese niikuinii.

Mu oma kapsun, mis siit sellest pildist eeskuju sai, ootab varrukalõnga. Ja siis tegelikult tahaks teha teise ka, tumesinise.Sest see tundub nii kena.

Otsin nööpe

2010-10-24T17:02:00.000+02:00

Ja muidugi mitte igasuguseid. Nad peaksid olema esiteks väikesed, nagu herned, aga mitte nii ümmargused. Nagu pärlid, aga natuke lamedamat sorti. Nagu pärlid, aga võib-olla väikese hõbeda või kullalisandiga, aga niimoodi tagasihoidlikult. Nad peaksid sobima õrna mohääri ja natukene toekama kašmiiriga ja olema omajagu romantilised, aga samas sellised asjalikud, et kaelatagune kinnis ikka kinni ka seisaks ega avaneks talvetuultele. Nad peaksid lisaks olema ka avatavad vaevata, sest kui pajudel ikka siis on armastavat abikaasat või jumaldavat meest alati käsi kaela ümber panemas.

Sotsiaalvõrgustik

2010-10-20T20:01:00.000+02:00

Imelik, selgub, et see linastus Eestis alles 15.oktoobril. aga see oli ju alles sellel möödunud reedel. aga kuna mujal ju varem, siis on tunne nagu olnuks siingi oluliselt varem.
Enne kinno minekut ma mõtlesin veel, et no mis saab olla huvitavat ühes programmeerimisest ja netilehest tehtud filmis. Ja Wall Street oli teine valik, aga kellaajad läksid sassi. Hea, et läksid.
MInule meeldis, isegi väga. jah, oli programmeerimisest ja oli netilehest ka, aga see kõik polnud peamine. Või noh, oli ka, sest selel ümber ju kõik keerles. Kuigi rohem jäid meelde hoopis suhted. Geniaalsus muidugi ka, ja see et geeniustele ilmselt andestatakse palju. aga mitte päris kõik. Kas polnud pärispobleemiks seal hoopis see, et kuidas teha äri, hoida oma ideed ja saavutada edu? Raamtus on kindlasti rohkem, vahest ehk rohkem ka sõprade suhtest - see ju sai äritegevuse käigus rikutud. Tea, kas see raamat ilmub varsti ka eesti keeles?
Nüansid olid ka toredad - need vennad Vinklevossid näiteks olid väga muljetavaldavad. Eduardo oli väga väga inimlik. Naisi väga ei näidatud, aga see film polnud ju nendest, armutut hullu seksi oli ka vaid natu-natukene ja seegi polnud armutu ega hull. Ja see tempo ja kiirus, milles film esitati. Igav ei jõudnud küll kordagi hakata, kuidagi kiiresti sa läbi.
Mingi nüanss vist on ikkagi selles ka, kas ise oled FB kasutaja või mitte, aga sõnastada ma seda praegu ei oska.

Siit tuleb kampsun

2010-10-19T18:52:00.002+02:00

pedak roheline, kask kuldkollane

2010-10-17T14:42:00.000+02:00

Vaat tänane turulkäik lõppes hoopis sellise korviga. Kalle korvid olid Nõmme turul. Nagu vikerkaar keset sombust sügistaevast. Ei, eriti palju ei sobranudki, kohe hakkas õige asi näppu. Ja oli kohe nagu õiges kohas. hea panna porgandeid ja sibulat ja krehvtist eestimaist küüslauku. Nüüd muidugi sobrasin kodukal ka pikemalt (sealt ka pilt), tundub, et olen sel aastal vist vähe laatadel käinud. Tegelikult, ega polegi ju jah, Pärnus Hansapäevadel, aga seal silma ju ei hakanud. Täna aga, ehki me läksime mulle karvast mütsi tooma, olid selle asemel hoopis korvid. Hästi lahedad. Ma panen sinna sisse nüüd muidugi natuke lõnga hoopis kuni järgmise turupäevani, sest sellele on ka kodu vaja.

Kased olid keset männimetsa kuldkollased. Sellised, mida tahaks osata maalida. Päris kollane ja päris roheline, üks teisest läbi virvendamas. Järgmisel nädalal on need lehed maha langenud ja keerlevad tuules. On kirju sügissalli aeg. Mähkuks sellesse ja kõnniks läbi lehekuhjade, sahistaks. Toidaks oravaid peost ja rulliks ennast mäeseljakust otse alla. Pärast pühiks okkaid ja lehepuru juustest ja naerataks õnnelikult.

Reede hommikul televisioonis

2010-10-17T13:52:00.000+02:00

lahti lõigatud lihtsad seebid. Seebi sees oliiviõli, sheavõi ja kookosrasv ning rosmariini eeterlik õli väikese apelsinihõnguga. Väga tore hommikupoolik oli.

Taaskasutusruudud

2010-10-16T11:56:00.000+02:00

Abikaasa päevasärkidest, minu suvekleidist ja muidugi voodipesust. Punased südamed olid jõulukardin. Kunagi. Hea, et olid, nüüd on, mida lapitekiks teha. Maasikatega kangas on uus, aga päevasärgid on väga tänuväärne tooraineallikas.

Hapu kook magusa köögiseina martsipaniga

2010-10-13T21:44:00.000+02:00

No oli ju pühapäeval ilus ilm, päikesega küll ei priisatud, aga mõnus pilvealune. Jalutuskäik tundus juba nagu traditsioon või nii, seda ootasid nii koer kui laps. ma ise ka. Seekord turul lihakraami ei kiiganud, mingi kohupiimaisu oli ja nii ma seal kilokese kotti panin. Ja võid ja kanamune.Ja juustu.Et teha hea kohupiimakook. Rasvasusprotsent oli sellel 11, nii et potentsiaali oli. aga jub siis, kui kõik purskkaev oli vaadatud ja tomatid üle nuusutatud, märkasin ühte majakest, mille aknal silt - martsipanimass, 15 krooni. Peaaegu poolmuidu, onju. Mitte et mul seda vaja oleks või ma seda kunagi kasutanud oleks aga kuna mingi kokkamisihalus on pannud muuhulgas ka mööda hunnituid tordimeistrite blooge mööda tuhnima, siis oli mul seda vaja. Sest kreemiroosidega ma nagunii hakkama ei saaks, aga martsipan on teadupärast nagu plastiliin. Või nagu kaasaegsed teavad, fimo soft. Eks pärast paistab, kas tulevad lilled või kassid või hoopis mõlemad. Kataks martsipaniga kohupiimakoogi? Igastahes ei ostnud ma ikkagi seda 15 kroonist. Lahke müüja arvas, et mul on oluliselt rohkem vaja seda ümmargust, juba õhukeseks rullitut. Parem enne kuupäev oli küll äsja möödunud, aga siikohal võtsin selle riski.

Ja katsingi koogi martsipanikettaga. Aga kuidasmoodi omandada see õige tehnika? Et volte ei jääks - mul jäi ikka palju üle. Mis maitset muidugi ei seganud. Martsipanimagusus kõlas väga hästi kokku koogi hapususega - sest lisaks kohupiimale sai sinna veel purgitäis sidrunimoosi ja mõned munad. Hapu kook magusa kattega hapukooremuretaignast põhjal. Rosinad olid juba kohupiima sees. Roheline kate oli täpselt mu köögiseina värvi.

2010-10-12T20:44:00.001+02:00

Üle mitme-setme aasta... ostsin lõnga. Ja tean, mida ma sellega teha tahan. Ja ilma igasuguse kohustuseta. Seda ilusat asja: Lise-Lotte Lystrup siit raamatust. Ja lõngaostmine sarnanes tegelikult hoopis Tupperware kokkutulekule. Näib, et on tekkinud uus lähenemine lõngamüügile eestis ja see pole üldsegi ebameeldiv, vastupidi, head sõbrad ja hubane tuba. Ja hunnik lõnga. Kuid lõngahullule muidugi kahjulik. Ja õhtul oled ju väsinud ka, ei suuda end kontrollida. Või siis vastupidi, vaatad teistel tõusvaadrenaliini taset ja taltsutad ennast. Aga au lõngakaupmehele, ikka tuleb uusi võtteid kasutada, muidu läbi ei löö ja äri õitsele ei lähe.

Raamatuid on mul nüüd muidugi rohkem. Seesama naiselik kudum nüüd ka originaalina ja siis imearmsate mänguloomad heegeldamine Brigitte Read. (pilt amazonist, aga raamat tuli kohale iseseisvalt). Pluss veel rahvuslikud heegelmustrid Siire Vanaseljalt. Puhtalt kollektsiooni täienduseks. Armsa disainiga teos ka.

Ma saan jääda kindlaks asjadele, mida ma tõesti tean

2010-10-04T19:35:00.002+02:00

100 sekundit

Lambapraad porgandite ja astelpajumeega

2010-10-03T14:04:00.000+02:00

Kõik algab hommikul, kui suur poeg ütleb, et armas ema, maga edasi, ma keedan ise kohvi ja käin koeraga õues. Muidugi sõnastus oli väheke argisem, aga mu unistele kõrvadele ja magamata meelele kõlas see just nii imeliselt.
Siis näitab JOliver kuidas ta lambapraadi teeb ja pühapäevane menüü on jällegi paigas. Ja mis siis, kui turul käimine umbes 3 tundi aega võtab.
Kõigepealt tuleb selga panna pikk ruuduline turulkäimise seelik ja koer rihmatada. Korvi käevangu mul endiselt võtta pole aga see on pisiasi, sest ilm on jällegi jumalik. Läbi metsa, üle mäe. Me lähme mööda rada ja teeservast on vaja korjata ära kõik käbid ja männiokkad. Inimesed naeratavad. Kõik inimesed.

Lambaprae leiame saaremaa lihamajast, seal saab kaardiga maksta. See on kaasaja võlu. Ja mitte kuidagi see turule ei sobi. Jalutame väikeste majakeste vahel, katsume purskkaevuvett. Letid lõhnavad hapukurgi ja sibula järele, rosmariini ja tüümiani ei müü keegi. Ainult petersell, petersell, petersell. Till ka. Ilus, aga tühi. Üks tädi pakub oma aia õunu ja porgandit ja sel hetkel on mul kahju, et sularaha on 10 krooni ning porgandit on eelmisest nädalast veel kodus kuhjade viisi. Väikesed nummid porganid ja väga mõnusad õunad. Mida mul on rõdu täis, muidugi. Sügisjoonik, see klassika. Pehmed jänesekõrvadega karvamütsid on avaletil juba koha sisse võtnud. Sibulapärg jääb ka ostmata. Aga ilus on. Inimesed tipivad tikk-kontstel, see on uue turu mõnu - kuiv ja sile.

Ja tagasi lähme üle mäe. Sealt Vanaka harjalt, kust paistab kogu linn ja servake merd ja võiks lehvitada kõigile keda tunned. Liiv on soe ja männijuurika alla saab nii mõnusa sügava augu kaevata. Ja joosta mäest üles, mäest alla, üles ja alla. Okstega põõsaid peksta ja rontidest kujuteldavat lõkkeaset teha. Kiviga telefoni mängida ja lõikeheina ning vareskaera sahmida. Käbisid loopida ja väikese männipuuga juttu rääkida. Ja päike on. Isegi natuke linnahäält.aga põhiliselt Nõmme. Liiv ja okkad. Ja jagamatu hetk.

Edasi on augud mändide vahel. Need mis näevad välja nagu pommilehtrid aga vaevalt nad seda on, miks peaks. Ilusad, ümmargused. Sealgi veedame aega ja moorime liha päikeses. ta kogub männiokkahõngu ja muredat liiva kollast värvi ning rohelisi pohlalehti. Koer ei oska selels hetkes mediteerida, tema asend on pidev valvelolek.

Nüüd panen porgandid ja liha pannile, astelpajumee, pipra ja soolaga. Fooliumisse ja ahju. Kappareid ja rosmariini ei ole siiski. 175 kraadi.

Ei ole veel valmis, kannatust peab jätkuma päris mitmeks tunniks.

Timmpnarmikud suvikõrvitsa ja rukolaga

2010-10-02T18:31:00.000+02:00

Vinnasin foto Loodusmuuseumi lehelt
Timpnarmik on üks huvitav seen. Esiteks enamik inimesi ei korja seda, sest ta näeb nii kummaline välja. Nagu mingi vana kollane käsn keset metsa. Ja kasvab ju ka siis, kui teisi seeni enam pole ja keegi metsa enam ei lähegi. Lihtsa soolaseene või marineerituna pole ta ka suur asi. aga kui ikka leiad metsas hurmava hunniku ja sealt kõrvalt veel pangetäie kukeseeni, siis tasub timpnarmikudki ära korjata. Kukeseened paned mustadeks päevadeks sügavkülmikusse, aga timpnarmikutest saab kohe süüa. Sest ta on täitsa kukeseene maitsega, eriti koos viimaste suvikõrvitsate ning mõne punase sibularõngaga koos praetult. Peotäis rukolat ning sorts hapukoort ka ning paremat laupäevaõhtust rooga ei olegi olemas. Ma täna tegin. Sest ei saanud metsa minemata jätta, koer vaatas süüdistava pilguga ja ilm oli jumalik. Viis põdrkärbest ainult, aga palju ämblikuvõrke. Kõik viimased korrad olen endale lubanud, et sel aastal aitab seentest, aga ega ma ju nende pärast ei läinudki, ikka rohkem koera pärast.

Nüüd kõik poodi

2010-10-02T08:59:00.000+02:00

Raamat on müügil. apollos näiteks. Ehki ma eile just käisin seal ringi ja ei näinud. Ei, tegelt ma vist käisin kaubamaja raamatupoes. Seal igastahes veel ei olnud.

ausalt, kui ma poleks ise seda teksti kirjutanud, siis ma ostaks ta piltide pärast. Need ON seda väärt. Marko Mumm ja Kristjan lepp teevad head tööd. Mitte lihtsalt head, aga sellist mis on väärt raamatusse panemist. Ajakirjad-ajalehed on ju kaduvad, aga seebiraamat igavene. Ja ilmselt just sellepärast, et nad pole varem näinud ühtegi seebiretsepti, seebi pilti ega teadnud üldse seebist suurt midagi. Valge leht nii öelda. Väljaandja eksperimenteerimisjulgus: Aitäh Fookusmeedia, Annika ja Siim.

Laulule

2010-10-01T18:53:00.000+02:00

Kui sa tunned, et hinges heliseb ja tahaksid laulda mõnes toredas kooris, siis järgnev jutt on just Sulle.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidul on plaan 2011. kultuuripealinna aastat tervitada oma segakoori asutamisega.
Korra nädalas, kolmapäeviti, jätame argipäeva askeldused ja pühendume helidele, muusikale ning tunneme rõõmu ühislaulmisest.
Juhendajate poolel toimetavad tudeng Kadi Kaja ja kogenud muusikapedagoog ning dirigent Jüri Rent.
Esmane kohtumine ja ülekuulamine toimub 6.oktoobril kell 18.00. Eriti oodatud on bassid ja tenorid!

Asukoht hetkel täpsustamisel!
Huvi korral võta ühendust enne 4. oktoobrit ERKLi koori asutamise projektijuhi
Ingrid_Kööseliga
tel.52279933
e-post ingrid@greeta.ee

Tänane lihtne kodujuustusai

2010-09-24T21:33:00.001+02:00

Helen pakkus tööl sünnipäeva tähistamiseks imelisi juustumuhvineid. Tahtsin ka, ta juust oli nii mõnusateks aukudeks saia sisse sulanud ja paprika seal sees oli veel eriti mõnus ja mahlane. Punane
Ehk siis inspireeris. Poest oli vaja tuua vaid muna ning muhvinivorme ja siis oleks saanud tegema hakata.
Kahjuks läksin säästumarketisse ja sealt ei leidnud ma muhvinivorme. Peaaegu oleks jäänudki tegemata.
aga mõte tuli, et mul on ju kandiline mingi-vorm, täpselt paras mingi saialise tegemiseks, muidu ma olen selles ikka kana moorinud.

Mingi juustumuhvini retsepti leidsin ka, Toidutarest. Ega ma eriti ei otsinud ju ka, tegelikult vist tahtsin kohe omamoodi teha, aga ega päris ei tihka, selline algaja nagu ma olen. Muhvineid olen ma pealegi ainult Vilma abiga teinud.
Ja tegelikult tuli ikka kõik hoopis teisiti välja.
Esiteks selgus, et ka jahuga on kehvasti. Muidugi, ma olin ju poole sellest juba seenepiruka muretaigna põhjaks pannud.
Ehk siis sai taignaks hoopis 4 dl nisujahu ja 2 dl rukkijahu. Siis 2 tl küpsetuspulbrit ja 1 tl cayenne piprapulbrit ning 0,5 tl soola.
Riivjuustu asemel panin hoopis 250 g kodujuustu, suitsusingi ning paprika olin ka unustanud osta. Need teginuks kindlasti kõik veel paremaks, aga selles pirukas neid ei ole. Kui ei teaks, ei oskaks tahtagi.
Lõpuks veel 2 muna ja 2 dl piima. Õli unustasin ka lisada.
Küpsetasin 200 kraadi juures ca 1 tund.

Täitsa mõnus hommikusai tuli. Selles mõttes, et homme kohvikõrvaseks. Aga need paprika ja päris juustuga tuleb ka ikka ära proovida. Kohe kui ma muhvinivorme leian ja paprikat ning suitsusinki suudan meeles pidada poes.

Kuuseriisikapirukas fetajuustuga

2010-09-20T19:27:00.000+02:00

Kõige pealt keetsin seened: kuuseriisikas omas mahlas: seened, natuke soola, suhkrut, sibul, porgand ja kõige lõpuks suts söögiäädikat. Just niipalju, et maitselt paras oleks. Retsepti järgi tehes tuleb minu jaoks liiga soolane, aga maitsmise võimalus on ikka olemas.

Ja nendest sain imeline seenepirukas. Varem olen ma samamoodi imelist feta-spinatipirukat teinud ja kuna spinatit sel aastal ilm ei soosinud, siis seda teha ei saa.
aga kuuseriisikapirukat küll.
Põhjaks on muretaigen - hapukooremuretaigen väikese muskaatpähkliga. Vahel tehakse sellele eelküpsetust, mu meelest on ilma parem, jääb pehmem. Muidu on nii kõva, et murra hambad.
Täidiseks segasin: kuuseriisikad, pool pakki fetajuustu, 2 muna- ja piimasegu (tunde järgi parasjagu). Soola, tüümiani.

Kõik lahtikäivas koogivormis ahju, keskmisele siinile, ja 1 tund 175 kraadi jures küpsetamist. Süüa proovisime nii soojalt kui jahtunult, teisel päeval oli veel parem kui enne.
Tundub üpris universaalne pirukatüüp olevat - kõik sobib, nii seened kui spinat, suvikõrvits ja tomat. ja kindlasti veel midagi, sink näiteks.

Teist päeva kuulasin, mis asi see kodus piuksub. akud laetud, ikka piuksub. Juhtmed seinast, ikka piuksub. Lõpuks selgus vastik suitsuandur. magada ei lasknud.

Teistmoodi, värviliselt

2010-09-19T09:21:00.002+02:00

aafrika lill

Teeme teistmoodi kollaazis lihtsalt oli üks imekaunis tekk. Voodikate vms. Aafrika lill. African flower. Ma kohe ei saanud teistmoodi, kui pidin otsima, kust ja kuidas. Väga palju ei pidanudki, leidsin flickrist suhteliselt suure ja selge pildi.
Vana heegeldaja ju skeemi ei vaja, saab ka pildi järgi. Küllap kuskil on skeem ka, näe pildiline õpetus siin, sest see on ravelry andmetel ikka ajakirjas ilmunud ja puha. Ja siin kommentaaris kirjutab autor jutulise õpetuse ka: flickr. Küll nüüd sai palju linke.

Põhiline on ikkagi värvid. Tekis on neid ilmselt miljon. Või siis võibki kõik teha valitud värvidega - 4 värvi ja seda viimast hästi palju. Mind muidug paelub mõte, jääkide ära kasutamisest. Eks ma võtsin ka esimesed ettejuhtuvad, õnneks neid kodus ikka juhtub ette. Nüüd võib-olla isegi juhtub, et nad kõik saavad pikkamööda aafrika lilledeks. sest need lihtsalt on nii armsad.

Praegu siis puuvillased. Ma veel ei tea, kas suudan ennast mobiliseerida nii palju, et terve kate tekiks või piirdun vaid kotiga. Teeme teistmoodi klubi plaanib teha suurrätid heategevuseks, puuvillane ilmselt jääb rätiks raske, aga katteks paras. Nõks on muidugi selles, et siin peaksid ikka lilled kõik ühe skeemi järgi olema. Või vähemalt samasuured kuusnurgad. Muidugi, kui liiga kirevaks läheb, võib teha ühevärvilisi või triibulisi kuusnurki ju ka. nagu need ammused peedilõigud. Värvid aga erinevad ja palju. see sobiks mulle. (oh, mis ilusad kotid selles grupis on, võtsin kohe natuke aega vaatamiseks)

Näedsa, ikka ei saa niimoodi, et kõik poolikud valmis ja siis uue asja kallale. Vaheldust on ikka vaja ja mite vähe. Sellepärast mul need tegemised kõik nii palju aega võtavadki. Naudin protsessi.