teisipäev, 15. aprill 2014

iga barett eraldi pildile

Pealtnäha samasugune nagu eelmine, aga tegelikult hoopis teistsugune. Alustuseks see, et teist värvi. Siis hoopis väiksem ja hoopis teistmoodi kasvatustega kujundatud. Aga see viimane on muidugi ainult heegeldamisfriikidele arusaadav. Ehki hoolsal välisel vaatlusel on tuvastatav triibumuster, mis koosneb rütmiliselt vahelduvatest kitsamatest ja laiematest ribadest.
 
Abiks olid puuvillane lõng Käsitööaidast ja heegelnõel nr 3.
Aga barett saab heasse perekonda ja igav seal ei hakka, sest punane sõber on juba ees ootamas.

pühapäev, 6. aprill 2014

Punane barett

Ühel päeval sattus selline huvitav päev, et sattusime koos lõngapoodi ja Karin proovis seal barette pähe. Kuna lõngapoes ju ikka müüakse ka vamis tehtud asju. paraku olid need puhta valet värvi ja vale fassongiga. Ja siis ütles ta mulle need oodatud sõnad: ega sa tahaks mulle baretti teha. Muidugi ma tahtsin. Ja siiis valisime puuvillase paksema lõnga ja imeilusa punase värvi. Lihtsalt lust on näha inimest, kelle samuti sobib just punane värv.
Ja hiljem tänaval: uskumatu, et ongi olemas inimesi, kellele meeldib kududa-heegeldada.  Tjah. Leidub. Ja mulle meeldib just eriti barette heegeldada. Möödunud aastate jooksul neid ikka olen heegeldanud ka, tundub et vanad varud ongi kuidagi märkamatult otsa saanud.

See konkreetne isend sündis 2,5 tokist puuvillasest heegelnõelaga nr 3. Tegin vaheldumisi sambaid ja kinnissilmuseid, nii on pind natuke teistmoodi triibuline ja kasvatusi õnnestus mõnusalt jaotada. Samamoodi kahandusi. Servas on kolm rida heegelsoonikut, lihtsalt, et müts paremini peas istuks ja lõnga rohkem kuluks.
Ja aega ta ka eriti ei võtnud.

neljapäev, 27. märts 2014

krae nr 8 #heegeldatud kraed

Inspireerusin Veneetsia ruutudest tehtud kraest, aga kuna mul olid juba ühed sinised ruudukesed olemas, otsustasin need kokku heegeldada sama tehnikat kasutades. Kõigepealt nurkadest kokku, seejärel ühes küljes vahemikud ruutudega täites ja kõige lõpuks kaelakaart kumeraks kujundades. Küllap ma selle päris veneetsia ruuduga kare ka ära teen

esmaspäev, 24. märts 2014

heegeldamine

Haiglane tahtmine heegeldada vanu pitse. Ilmselt kraehulluse edasiarendus või mingit sorti tüsistus.
Ehki see on ilmvõimatu, nii peenikest tööd teha, et pitsid ka tõeliselt antiikse olemuse saaksid. Ma ei tea. Heegelnõelad on ju olemas, küllap ka niiti leiab. Aga igaks juhuks peaks inspiratsiooni koguma erinevatest allikatest. Tegelikult tahaks ka veel vabaõhumuuseumi tekstiilikollektsiooniga kohtuda ja teha koopiad nendest heegeldistest ja näiteks hoopis raamatu nendest seal. Skeemidega ja puha. Raamatupoes on juba kaks vanaemade aegse käsitöö kogumikku. Vääna mõisaproua heegelpitsi raamatut hoian pidevalt poes näpu vahel. Nüüd on hinda alandatud, ikka veel mõtlen, et äkki peaks hoopis laenutama. Ise endale sünnipäevaks kinkima? Kunagine idee täusliku käsitööraamatute kogu kollektiivseks loomiseks ei osutunud elujõuliseks. Paraku. Aga kus on selline kogu?
Teine oli Ohtu küla käsitöö - kah vanaemade varalaegastest vana aja asjad.

antiiksed pitsid siin ja siin. Ja muud ka
ja siin kodumaist inspiratsiooni
Hiiumaalt näiteks
Prangli muuseumist võiks kohe pildi järgi panna


Raamat Rahvuslikud heegelmustrid oli raamatupoes seekord otsas, kui ma teda ostma läksin.
Nojah ja samas selgub, et ka mu enda seebiraamat on vähemalt Apollos läbi müüdud. Eks ta ole, kus on hordid uut trükki nõudmas?

reede, 21. märts 2014

Liffey

Mõnikord lihtsalt on nii, et näed ja tahad midagi väga. Ta haarab kõik meeled ja mõtted. Isegi kui pead iseendale meenutama, kui palju tähtsaid asju on juba pooleli. Ja kuidas oleks vaja teha hoopis midagi muud kudumise asemel.  Saatuse irooniana edenevad need vaheletrüginud asjad palju kiiremini kui kõik ülejäänu. Äkki peakski kuduma ainult neid asju, mis kirega lõõmavad? Pinestist leitud ja tasuta saadaolev imekaunis muster liffey. Ravelry projektina kirja pandud siin. Palju pehmeid palmikulehti. Sümmeetriline, aga mitte liiga korrapärane. Alpaka on pehme nagu siid, sedasorti keeruga lehed loovad lopsakust. Ja kui ma tavaliselt ei kasuta palmikuvarrast, siis siin läks neid vaja lausa kahte. Tõsiselt. Ja kui tavaliselt õpetatakse, kuidas kududa ilma palmimuvardata, siis esimeste keerdude puhul oleks tahtnud õpetust, et kuidas neid siis võimalikult mugavalt kasutada. Aga hakkama sain.

reede, 14. märts 2014

kolmapäev, 12. märts 2014

Fireside

Ma tahan valget kampsunit kududa. Juba mitmendat korda. Ja see järjekordselt pole päris see.
tegelikult ma tahan seda kampsi, mis filmis Holiday oli. sellekohane pilt ja õpetus ilmus isegi paar aastat tagasi Ravelrysse. Maksab viis raha (aga mul endiselt ei ole Paypal kontot) ja pidi väga asjalik olema. No eriti meeldib mulle seljapoolne tükk. Samas, analoogset ise disainida pole ju ka mingi väga keeruline küsimus ja õpetused on nagunii regivärsis, mida ma jälgida ei suuda. Natuke palmikut ühele poole ja veidi teisele poole. Ja teha ühtlasi ka kehakuju järgiv taljejoon. Ja oleks ilus, klassikaline ja asjalik tulemus, pealegi on analoogseid mustreid terve maailm täis ning ega see minu seljas nagunii nii kena välja ei näe nagu Cameron Diazil.

Ja juba mitmendat korda ebaõnnestub see mote, sest esimesel korral kui mul oli hunnik valget pehmet lõnga, kudusin hoopis ühe valge viiekümnendate stiilis, vanutasin ära ja nüüd on mul üks paks kodujakk. Aga üldse mitte nii mõnus. Ja nüüd sain teise valge asja ka valmis, aga seegi pole see. Lihne, kahekordse pärlkoega "minimalism", mis vist ikkagi ei ole minu stiil. Ja pealegi on ta hirmus palav ka. Aga harutada ka pole motet, sest Fireside jaoks on liiga paks long. aga äkki ei ole. Ja seda on ju juba palju.
Eks see Fireside ilmselt oleks ka palav, aga see lihtsalt näeb nii kaunis välja ja tal on selle filmi fiiling sildina küljes. Eriti kui arvestada, et originaal on 2000 usd ja kašmiirist. Ning ükski teine valge palmikutega kampsun pole veel kunagi nii armas olnud. Alpaka on ju ka peaaaegu kašmiir.